Rait Kuuse pakutud “avatus ja mitmekesisus” pole majandusele õnnistus, vaid probleemide algus

Paljud tõdedena esitatavad väited on tegelikult reaalse taustata – nagu näiteks sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuuse väide, nagu aitaks mitmekesisus majandust edendada. Kuuse peab silmas seda, et majanduse arenguks on vaja võõraid.

Protsesse on hea jälgida võimalikult rohujuure tasemelt. Kõrgharidusega tippspetsialistid on hea keeleoskusega ja neile on teise ühiskonda sulandumine pisut kergem – kuigi ei saa jätta arvestamata kultuurilist erinevust, mis ei jäta töökeskkonda mõjutamata.

Eestile on vaja rohkem keskastme juhtidest allapoole jäävaid töötajaid, peamiselt erialaspetsialiste ja lihttöötajaid. Kuigi Kuuse usub, et mitmekesisus ehk eri kultuuridest tulijad on õnnistus, on see pigem probleem.

Tööandjale sobib ilmselt kõige paremini omakeelne põlisrahva monotöötajaskond – neil on keel, väärtushinnangud, töökultuur ja kõik muu enam-vähem ühesugune, mis peaks töötegemise sujuvaks muutma.

Kui aga ühes Eesti ettevõttes oleks koos näiteks eestlased, venelased, ukrainlased, nepaallased, süürlased, aafriklased ja veel teisedki, siis millised võiks olla sellise kollektiivi pärssivad või vastupidi, soodustavad ühisjooned?

Soodustavaid ühisjooni ei oska tegelikult eriti välja pakkuda. Ilmselt pakutaks välja näiteks erinevate kultuuride erinevaid töövõtteid, mida teised ei tunne.

Küll aga on ohtralt pärssivaid faktoreid. Esiteks ühine keel, mida on vaja töökollektiivi toimimiseks. Enamik migrantidest inimesi inglise keelt siiski hästi ei valda ja veel vähem saavad nad aru töökeskkonnas vajalikest spetsiifilistest mõistetest. Kõik see on mõistagi õpitav, aga tööandja peab juba ette arvestama täiend- ja ümberõppega.

Teiseks probleemiks on töökultuur. Päris paljudes ühiskondades ei peeta täpselt kinni kellaaegadest ja kokkulepetest, mis läänelikus industriaalühiskonnas on väga täpselt paigas, kuid endises sotsialismileeris ja Idamaades on nende osas tugev kõrvalekaldumine siiski kombeks. Kuna tegu on sageli kultuuri osaga, siis selliste inimeste ümberkasvatamine võib aega võtta.

Endisest NLiidust tulijate puhul on probleemiks minnalaskmissuhtumine tööülesannete täitmisel, mida näeb saates “Võimalik vaid Venemaal” – ega sellist asja, kus asfaldi parandamiseks visatakse vett täis auku labidatäis segu, eriti lihtsalt välja ei kasvata. Seda tõestas ka Delfi intervjuu ukrainlasest ettevõtja Arseniga, kes Eestis elades ei pea kihutamist patuks, eestlasi arvab ta liiga seaduskuulelikud olevat ning kiidab töömehi, kes töötavad 14 tundi puhkuseta järjest (mõtlemata võimalikele tööõnnetustele).

Kui töökollektiivis on moslemid, peab tööandja arvestama sellega, et usklikumad neist tahavad teatud aegadel palvetada ja ettevõttes sööklas tuleb neile serverida halal-liha. Veidigi riiklikult mõtlev ettevõtja peaks arvestama, et Ida ühiskonnast tulevad inimesed toovad kaasa küll perekonna, kuid naised seal tavaliselt tööd ei tee ja mees peab peret ülal pidama – kas tema makstav palk võimaldab seda või tekitab teisest kultuurist tulijate viha ühiskonna vastu, kus mees seda ei suuda? Rääkimata sotsiaalsüsteemist, mis peab hakkama allpool sissetulekupiiri elavat suurperet toetama.

Saksamaa ettevõtjad on rääkinud ka sellest, et näiteks Jeemenist ja Eritreast tulijad lihtsalt ei mõista Lääne ühiskonna toimimist – nad saavadki asjadest aru nii, et kui raha pole, siis võetakse see seinas olevast aparaadist, ja kui sakslasel on uhke kodu (esivanemate tööga rajatud), siis miks ei saa sellist anda jeemenlasele või eritrealasele?

Tööliskonda ei tohiks segada ka poliitilised motiivid – aga kas saab sellest mööda Moskva-meelne venelane ja tema ukrainlasest kolleegi, kui puhkepausijutuks tuleb Krimm? Või samasse ettevõttesse tulnud türklane ja kurd? Sunniidi moslem ja juut?

Sellised probleeme, mida tekitavad “avatus ja mitmekesisus”, on tohutult, kuid neist ei räägita, keskendutakse lihtsalt tööjõu olemasolule, mis on tegelikult rõõm odava orjatööjõu saamise üle, mida migratsioon Lääne-Euroopale ja ka Eesti ettevõtjatele tähendabki. See tähendab tegelikkuses vaid seda, et töökäed on olemas ja majandus areneb, kuid kõige sellega kaasnenud probleemid alles hakkavad valusat lõivu nõudma.

Neid kõiki probleeme saab muidugi leevendada, kuid selleks peab ettevõtja kõvasti kursuste ning ümber- ja täiendõppe peale raha panema. Sellega aga nad nõus pole, sest muidu nad ju ei panustaks ka odavtööjõu peale. Vähemalt Eestis loodavad ettevõtjade nende probleemide lahendamisel riigi ja seega ka maksumaksja peale.

Nii et avatus ja mitmekesisus Rait Kuuse nägemuses pole mingi õnnistus, vaid suurte probleemide algus.