Tervisevaldkonnas on ülemaailmne prioriteet tagada, et inimesed saaksid oma vajadustele vastavaid tervishoiuteenuseid ega langeks nende teenuste eest makstes vaesusesse.
Kahjuks on Eestis avaliku sektori poolt kaetavate tervishoiukulude osakaal sisemajanduse koguproduktist (SKP) teiste Euroopa riikidega võrreldes väikesed.’
Eestis oli 2013. aastal avaliku sektori tervishoiukulude osakaal SKP-st 4,5%, seejuures oli OECD keskmine 6,5%, Euroopa regiooni keskmine 5,7% ja EL-i keskmine 7,3%. Jääme alla ka sama arengutasemega riikide vastavatele kulutustele arvutatuna üksikisiku kohta. Eesti tervishoiusüsteem on Euroopas efektiivsuselt kahe esimese ja rahastamise tasemelt kahe viimase riigi hulgas.
Arvud räägivad selget keelt – meie praeguse valitsuse prioriteet ei ole tervishoid.
Faktid on kurvad. Suurhaiglate statsionaarides raviti tänavu esimesel poolaastal 700 südamehaiget vähem kui mullu, sest rohkemaks polnud raha. Mõnegi patsiendi ravi jäi pooleli, kes pidid minema koju oma aega ootama. Samas kohtavad arstid järjest sagedamini patsiente, kes pika järjekorra pärast jõuavad nende juurde liiga hilja.
Tegelikult on haigekassa jaotamata kasumis üle 100 miljoni euro raviraha, mis on varasematel aastatel inimestelt kogutud. Paraku kavatsetakse selle raha kasutamise asemel raviteenuste hindu veelgi alandada. Hinnakärbe viib paratamatult järeleandmisele kvaliteedis. Masu-aegne hinnakoefitsient tähendab ka koondamisi ja palkade vähendamist. Olen seisukohal, et arstiabi ei tohi rohkem kärpida. Riigieelarve tasakaal ei tohi olla tähtsam inimeste tervisest.
Muidugi on selge, et vananev rahvastik vajab rohkem arstiabi ja uued tõhusamad ravimid ning ravimeetodid on kallid, seetõttu ei jätku kõigeks ainult ravikindlustusmaksust. Valida on kulude vähendamise või tulude suurendamise vahel. Kulude vähendamine tähendab ravijärjekordade hüppelist pikendamist. Patsientidelt, kes maksavad oma taskust niigi ligi veerandi tervishoiukuludest, ei saa võtta kõrgemat visiiditasu ega suurendada patsientide tasulise ravi osa. Sel juhul muutub arstiabi väiksema sissetulekuga inimestele kättesaamatuks, nagu on juba juhtunud hambaraviga. Kurjast on plaan langetada sotsiaalmaksu. See vähendaks laekumist 90–100 miljonit eurot aastas.
Lahendus? Pakutud on eelarve siseseid muudatusi, see tähendab lihtsalt rahakotis ümbertõstmisi ühest vahest teise. Võimalik on mitte vähendada sotsiaalmaksu, otsida tervisekindlustuse teostamist läbi kindlustusfirmade või suurendada riigipoolset osalust tervisekindlustuses.
Seniste valitsuste otsused on olnud seepidised, et koonerdatakse kulutamisel rahva tervisesporti, koolide kehalise kasvatuse tundidesse, spordiringidesse. Paraku rikubki meie tervist kõige enam vaesus. Koonerdamisega vaesusest aga ei pääse. Pidev püksirihma pingutamine tekitab pikapeale tervisehäireid ja tagajärgede likvideerimise kulud on kõrged.
Paremini rahastatud tervishoiust võidavad kõik. Kui saab ravida rohkem patsiente, siis lühenevad
rahapuudusest tingitud järjekorrad, mis praegu võivad ulatuda mõningatel operatsioone vajavatel inimestel pooleteise aastani. Näiteks suurte liigeste endoproteesimine, kurgu-,nina-, kõrvahaiguste operatsioonid. Õigeaegne ravi hoiab ära haiguste ägenemist ja krooniliseks muutumist ning kulud vähenevad, sest kallist erakorralist ja pikaajalist ravi on vaja vähem. Ja kui tervishoiutöötajad näevad tunneli lõpus valgust, jäävad nad ka Eestisse.
Raivo Põldaru, EKRE fraktsiooni saadik, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige