18.04.2019
Aafrika ei tule enam mitte rändekavade, vaid rändepakti kaudu.
Tähelepanu kõrvalejuhtimine valuteemadelt on poliitilises võitluses vana ja tõhus relv.
Uudistes kirjutatakse Eestis elavast 111 kvoodipagulasest ja kahest Saksamaalt siia tagasi saadetud perest. Jääb mulje, et rändekavaga siia saabunud inimesed on siin olemas, uusi peale ei tule ja elu ongi korras – rändeoht on möödas ja rahvuskonservatiivid on vaid hirmujutte ajanud.
Tegelikult on pidevalt korratav kvoodipagulaste arv üks osa tegeliku migratsiooni varjamisest – et jätta inimestele mulje, nagu oleks me igakülgselt pääsenud. Neid numbreid kasutatakse ohtralt ka EKRE-vastases propagandas: “Näe, hirmutasid meid pagulasvooluga – kus need tuhanded siis on?”
Esimene reegel on juba see, et mööda läinud oht ei tähenda selle olematust – sageli jääb halvim tulemata vaid seetõttu, et selleks oldi valmis ja oma vastuseisust anti juba varem teada ehk peletati tulijad eemale. Uus oht aga on alati ootamas tähelepanu nõrgenemist.
Eesti puhul toonitatakse kvoodipagulaste vähesust hoopis teisel põhjusel – varjamaks, et sisse tullakse hoopis teisi teid pidi, mida kinnitas ka kapo aastaraamat. Praeguse seisuga Eestis kokku 111 Süüriast, Iraagist ja Jeemenist pärit inimest, kuid meil on legaalselt siin 608 Nigeeriast pärit inimest, kellest ainuüksi 175 tuli 2018. aastal. Lisaks on tuldud Indiast, Bangladeshist, Nepalist ja veel väga paljudest teistest riikidest.
Meil on ka tuhandeid Ukraina ja teiste endiste NLiidu vabariikide võõrtöölisi – isegi Komandandi tee paekivimüüri parandavad ukrainlased. Eesti laseb tagauste kaudu sadu ja tuhandeid sisse, meedia aga tutvustab uhkelt 111 kvoodipagulast.
Üksikud süürlased, iraaklased ja jeemenlased on tõesti tühine teema, kui Mustamäe kubiseb aafriklastest ja kogu Tallinn kõmiseb vene keelest.
Nüüd aga on EKRE valitsuses, migratsioonipakett on üks enam rahvuskonservatiivide poolt saavutatud koalitsioonileppe osadest ja vargsi avatud tagauste sulgemise kolksatusi tuleb kindlasti küllaga.