23.11.2018
Viini all on kahel korral islami sissetung peatatud. Täna on nad sõjata seal sees.
Vähemuste kaitsmisel põhinev vasakliberalism näitab ikka ja jälle oma jälki nägu, tunnistades, et ega ta kaitstavatest eriti ei hooli – neid on vaja ideoloogilistel eesmärkidel.
Need, kes lähevad kaasa esmapilgul inimlikuna tunduva sallivusega, peavad varsti pettuma. Lääne-Euroopa on selliseid näiteid täis. Üheks selliseks on niiöelda mõistliku ilmaliku islami kägistamine liberaalide poolt.
Nimelt on Lääne-Euroopas üha enam keelatav islami kritiseerimine, mis näiteks Suurbritannias on kaasa toonud süüdistused islamofoobias neile, kes paljastavad islamipedofiiliat (Tommy Robinson). Kuna islam on praktiliselt kriitika alt eemaldatud, vohab sellise kõikelubatavuse kaitse all radikaalne islamiäärmuslus.
Rohkem ilmalikest islamimaadest (Tuneesia, Egiptus jt) tulnud inimesed, kes väidavad ennast olevat pühapäevamoslemid (nagu Eestiski pühapäeval kirikus käijad), kurdavad, et Läänes praktiliselt pole mošeesid, kus nendesugused käia saaksid. Sealsed mošeed on praktiliselt konservatiivsete või isegi radikaalsete vaimulike kontrolli all ja usuleigemad moslemid tunnevad ennast sealse ülikarmi usulise õhkkonna tõttu halvasti.
Islam on väga sallimatu usk ka moslemite endi vastu ja ta nõuab laitmatut reeglite järgimist. Kriitikute sõnul on Lääne-Euroopa liberaalsed võimuringkonnad islamit soosides võtnud usuringkondadelt igasuguse ühiskondliku kontrolli, lastes Lääne mošeedel minna radikaalsete vaimulike kontrolli alla. Need aga omandavad kiiresti kohaliku islamikogukonna üle suure kontrolli, kus riigi võim aina lahjeneb, toimub usklike radikaliseerumine ja mošeed saavad terrorismi pesadeks. Prantsusmaal, Itaalias, Suurbritannias, Belgias ja mujalgi on sel põhjusel võimude poolt suletud kümneid mošeesid, sest need on muutunud üliohtlikeks.
Niinimetatud pühapäevamoslemid jäävad tänu liberaalide poolt radikaalsetele vaimulikele antud võimutäiusele ilma võimalusest oma usku fanatismita harrastada. Kui nad ei taha rangete reeglitega mošeedesse minna, satuvad sellised inimesed oma kogukonnas põlu alla, sest neid peetakse usureeturiteks – kuna islamikogukonnad kasvavad kiiresti, avaldavad need oma konservatiivse usukäsitlusega kõigile üha raskemat mõju ja survet. Euroopaliku kultuuriruumiga muutuvad ilmalikel moslemitel suhted samuti jäisemaks, sest radikaalne islam sunnib ka eurooplasi eemale tõmbuma.
Kokkupõrked islamiga on tekkinud ka teistel vasakliberaalide kaitsealustel. Hollandis ja Belgias on tekkinud immigratsioonivastased geiühendused, kes on nördinud selle üle, et üha suurenevad moslemikogukonnad suhtuvad neisse põlguse ja vihkamisega – geid kardavad oma partneritele tänaval tundeid välja näidata, sest võivad selle eest moslemite rünnaku alla sattuda. Hollandi geiühenduse liikmed tunnistavad, et on LGBT kogukonnas sattunud kahe tule vahele – sellistes kogukondades nõutakse, et nad oleksid sallivad kõigi “rõhutute”, sealhulgas ka migrantide vastu, kuid need, keda kaitstakse, on ise geide suhtes agressiivsed.
Rootsis on sealse feministliku partei mõningad liikmed hädas sellega, et nende naisõiguslikud vaated põrkuvad kokku kohalike moslemite usulise fanatismiga, mis asetab naised alandatud seisundisse. Eriti kannatavad selle all partei iraanlannadest ja somaallannadest liikmed, kes ei saa teisi mosleminaisi läänelikku ellu sulandumisel aidata – nood kardavad suurtest moslemikogukondadest eemalduda, sest nad võidakse sugulaste poolt usu ja kommete reetmise eest tappa. Rootsi üliliberaalne ühiskond neid selles ei aita, sest ühelt poolt segab poliitkorrektsus islamitavadesse sekkumast, teisalt aga pole riigil no-go-tsoonides enam mingit võimu.
Vähesed moslemipäritolu parteiliikmetest naised on oma elu pärast hirmul ja nad kurdavad, et feministlik partei ragistab võrdõiguslikkuse nimel hambaid vaid rootslaste kogukonnas, moslemite kallale aga ei julge minna ja nad eiravad mosleminaiste olukorda täielikult, väites, et tunnistavad moslemite õigust oma tavade järgi elada.
Aastakümneid tagasi Lääne-Euroopasse rännanud migrantide integreerunum osa kritiseerib üha teravamalt Lääne liberaalset süsteemi. Eriti suure kriitika alla on sattunud kaks asja – migrantide kontrollimatu sisselubamine ja nende poputamine. 1970. aastatel Süüriast algul Prantsusmaale ja siis Saksamaale emigreerunud insener Aziz ütleb, et ta lahkus kodumaalt selleks, et elada kaasaegses industriaalühiskonnas, kuid nüüd on keskaegne Süüria talle järele jõudnud ja ta ei taha enam Saksamaal olla, sest uute tulijate usuline fanatism rõhub teda.
Hollandi türgi kogukonna vanemad olijad pole rahul sellega, kuidas uustulnukaid poputatakse. “Mina tulin ja töötasin ennast ise üles, nüüd aga tullakse ja lihtsalt elatakse, töötamata ja sotsiaaltoetustest,” on Antverpenis elav Meshet rahulolematu. Ta hoiatab, et kui migrantidelt võetakse vastutustunne ja asemele antakse kõikelubatavus, saab Holland endale pretensioonika ja mitteloova migrantide kogukonna, kes sööb riigi sõna otseses mõttes paljaks.
Alžeeriast pärit Prantsuse kodanik Moustafa omakorda hoiatab, et sealne islamikogukond keeb vaikse pajana, kuid võib iga hetk üle keema ja siis on kodusõda käes. “Inimesed, kes siia tulid, pole leidnud seda, mida otsisid, nad on sisemiselt rõhutud ja see võib välja pursata vägivallatsemise kaudu,” hoiatab ta. See sisemine rahutus on isegi neil, kes on Prantsusmaal endale hea elu loonud. Moustafa arvates on nad mingite juurtega endiselt kodumaa küljes, kuid teavad, et sinna enam ei saa, ja see närib seestpoolt. Mehe sõnutsi võib vägivald moslemite ja prantslaste vahel puhkeda stiihiliselt, kuid vaikselt luuakse ka relvastruktuure. “Need on olemas nii moslemitel, juutidel kui ka prantslastel,” teab ta.
Londonis elav hindu aga väidab, et pärast Pakistanist pärit linnapea Sadiq Khani võimuletulekut toimub Suurbritannia pealinnas meeri korraldatav võimu ülevõtmine põlisbrittidelt – ametnikeks määratakse sisserändaja taustaga inimesi, migrantide ühendusi rahastatakse rohkem, poliitkorrektsuse sildi all on võetud kontroll islamiühendustelt, mis on kaasa toonud mošeede massilise ehitamise, politsei ei tohi sisserändajaid “kiusata”, mistõttu kuritegevus linnas on plahvatuslikult kasvanud. “Sadiq loob Londonis kaost!” on ta kindel.
Kõik see toimub tänases Lääne-Euroopas. Kasvõi kümne miljoni aafriklase, araablase või muu migrandi lisandumine kasvatab kaost kiiresti. “Euroopa pole praeguse rändepoliitikaga tulevikku,” ütleb üks Iraagi kristlane, kes on kultuuride segunemise ränka taaka näinud oma kodumaal, kus ühtäkki olid sõjas nii kurdid ja araablased, sunnid ja šiiad, moslemid ja kristlased.
Allikad: Voice of Europe, Welt, kansalainen.fi
Samal teemal: Mona Walter — islamikriitikust somaallanna, kelle tragöödia algas “vabasse” Rootsi jõudes