12.01.2021
Rahvas peaistada.
“Demokraatia on sõna, mille sisu venitatakse sajas suunas nagu tühjaks visisevat õhupalli. Seda kasutatakse argumendina juhtudel, kui argumente pole, aga oma tahet peale suruda tahaks ikka. Küll tähendavat see vähemuste kaitset, küll allumist kellegi diktaadile, küll leppimist millega iganes.
Kui mingi sõna tähendus täpsustamist vajab, siis ei pöördu me isehakanud suunamudijate ega udupuhujate, vaid autoriteetse sõnastiku poole. Austusväärne Merriam-Websteri sõnaraamat annab meile demokraatia kohta järgmised definitsioonid:
1. Rahvavalitsus.
a) Täpsustusega: enamuse võim.
Vastupidiselt sellele, mida meile iga päev kõrva puhutakse, tähendab demokraatia enamuse võimu vähemuse üle. Meeldigu see kellelegi või mitte, aga rahva enamuse hääl on Jumala hääl.
b) Valitsus, kus võim on rahva käes, kes rakendab seda võimu kas otse või läbi valitud esindajate.
Ehk, rahvas rakendab oma seaduslikku võimu kas otse, referendumi abil, või kaudselt, valimiste kaudu. /../
4. Tavainimesed kui poliitilise mandaadi andjad.
Demokraatia ei tähenda võimu delegeerimist vähemusele, kes kõige kõvemini karjub. Võim kuulub tavainimestele, võim kuulub enamusele.
5. Päriliku või suvavõimu ning -privileegide puudumine.
Demokraatia mõiste sisse ei mahu see, kui suvaline euroametnik istutatakse hämarate motiividega asjapulkade poolt presidendi toolile. Demokraatia mõiste alla ei käi ka see, kui isehakanud isevalitsejad otsustavad, et rahvas on liiga rumal, et talle üldse sõnaõigust anda.
Kuidas saab rahvas kui kõrgeima võimu seaduslik omanik, oma tahet väljendada? Tõepoolest, ta saab seda teha demokraatlikel valimistel. Tuletame siinkohal meelde, et meie valimissüsteem pärineb ajast, mil kõige nobedam liikumisvahend oli hobuvanker. Toonases maailmas oli nelja aasta pikkune periood valimiste vahel üsna paraja pikkusega.
Tänapäeva maailmas toimub kõik tuhandeid kordi kiiremini. Kui rahval puudub valimiste vahelisel ajal võimalus tahet avaldada, siis pole tal ka reaalset võimalust oma seaduslikku võimu kasutada. Teenrid on isanda ja käskija käed-jalad sidunud ja lisaks tahetakse ka suu kinni teipida.
Miks on meil vaja traditsioonilist perekonda kaitsta?
Küsitakse, et miks on vaja kaitsta normaalset, traditsioonilist perekonda. Lihtsal põhjusel on vaja kaitsta: sest see on sõgeda rünnaku all. Me ei vaja vihmavarju, kui ilm on ilus. Aga kui lörtsi näkku peksab, siis võtame vihmavarju, teeme lahti ja hoiame ennast selle varju. Ainult narr küsiks, et mis sa nüüd selle vihmavarju lahti tegid, pole ju häda midagi.
Võib tunduda, et millegi nii loomuliku kui mehe ja naise vaheline abielu, põhiseaduses sätestamine on pentsik ülereageerimine. Tänapäeva massihullusest haaratud maailmas kahjuks tuleb reageerida ja kui vaja, siis üle reageerida. Loomulikke asju ei saa enam loomulikuna võtta ja minna lasta, sest ebaloomulikkuse väesalgad väänavad ja purustavad kõik, millele küüned taha saavad.
Perekonda kui kodanlikku igandit on ennegi üritatud ajaloo prügikasti suruda. Umbes sada aastat tagasi, Oktoobrirevolutsiooni käigus võeti traditsioonilise perekonna hävitamine väga tõsiselt käsile. Üritati, kuid siis lõpetati see eksperiment järsult. Ja miks?
Vastus on lihtne: riik ei suutnud levivat kaost ohjeldada ega kulusid kinni maksta. Inimesed laperdasid kokku ja lahku, ükskõikselt lapsi juurde vorpides. Vohasid abordid ja suguhaigused. Tänavad täitusid tänavalastega, kes olid üldise vabaduse käigus ilmale tulnud ning ilma hooleks ehk tänavale lükatud. Levisid kuritegevus ja haigused. Isegi veendunud revolutsionäärid said aru, et samal kursil jätkates laguneb noor riik koost ning läheb pankrotti.
Saadi aru sellest, et perekond on ühiskonna alustugi. Normaalne ehk mehest ja naisest koosnev perekond tagab lastele parimad kasvutingimused. Perekond on ökonoomne, isetoimiv, ise hakkama saav rakuke, mis annab ühiskonnale palju rohkem kui võtab.
See on põhjus, miks sotsialistlikule bakhanaalile järsult pidurit tõmmati. Peale ebaõnnestunud eksperimenti võeti Nõukogudemaal kasutusele puritaanlik moraalikoodeks, kus mingile kombelõtvusele ruumi polnud.
Sajand hiljem oleme olukorras, kus järjekordselt pead tõstev marksism üritab senisele elukorraldusele, sealhulgas ka perekonnale mehe ja naise vahel, otsa peale teha. Kui ühiskonna lammutajatele vabad käed anda, siis saab tulemus olema sama koletu kui sajand tagasi Venemaal.
Referendum on üks konkreetne, seaduslik vahend, mis võimaldab rahval oma tahet avaldada, sõgeduse amokijooksule käsi ette panna. Ja paneme hoolega tähele, kes referendumi vastu on ja kuidas nad seda väljendavad. See on oluline siis, kui järgmised demokraatlikud valimised kätte jõuavad. Küsimus taandub sellele, kas me tahame endale ja oma lastele inimlikku elu või psühhopaatidest harrastusdiktaatorite mängukanniks olemist.”
Karl Olaf Rääk