22.09.2020
Reformierakonna sahkerdamise raudvara: Keit Pentus-Rosimannus ja Jürgen Ligi, Autorollo ja “mahamagatud” rahapesu.
Teisipäevasel kohtumisel Riigikogus õiguskantsler Ülle Madisega kostus päris huvitavaid arvamusi, eriti opositsiooni sapipritside poolt.
EKRE saadik Kert Kingo küsis õiguskantslerilt: “Lähtudes sellest, et Jürgen Ligi oli aastatel, mil Eesti pankades toimus mahukas rahapesu, rahandusminister ja ühtlasi ka Finantsinspektsiooni nõukogu esimees, siis kas riigieelarve erikomisjoni esimehena rahapesu uurimist uurides ei ole siin tegemist mitte huvide konfliktiga? Hetkeolukord on ju see, et isik uurib tema enda haldusalas toimunu uurimist. Milline on teie hinnang või arvamus sellisele olukorrale?”
Ülle Madise vastus oli üldiselt neutraalne, kui kummaline oli Reformierakonna saadiku Keit Pentus-Rosimannuse repliik enne oma küsimuse esitamist õiguskantslerile.
“Enne küsimuste juurde minemist ma olen sunnitud tegema täpsustuse eelmisele küsijale. Sest kuritegevus ei ole mitte rahandusministri, vaid siseministri haldusala. Ma arvan, et Riigikogu liikmed peaksid olema sellise detailiga kursis,” märkis Pentus-Rosimannus.
Pentus-Rosimannusele võib lohutuseks öelda, et nii siseminister kui ka rahandusminister tegelevadki rahapesu uurimisega just sel määral, nagu neile antud volitused seda lubavad. Mis aga puutub Jürgen Ligisse, siis tema kohustuseks oli oma haldusalal rahandusalast kuritegevust ennetada, Ligi aga sellega hakkama ei saanud. Seega on tal huvide konflikt tema enda tegevuse ning möödalaskmiste ja eksituste väljaselgitamise osas, ning seda Kert Kingo küsimus ka silmas pidas. Riigikogu liige Keit Pentus-Rosimannus peaks sellise detailiga kursis olema.
Pentus-Rosimannus aga jätkas “inimliku murega” – ta ei küsinud mitte õiguslike probleemide kohta, vaid tundis huvi, kuidas õiguskantsler elus vastu peab.
“Aga nüüd küsimus. Austatud õiguskantsler! Selged ja argumenteeritud seisukohad ei ole mitte alati kõigile meelepärased. Ja sellesse aastasse, kui me aastaülevaatest räägime, jäi ka selliseid olukordi, kus te olite sunnitud kaitsma ennast ühe võimuliidu osapoole kaunis jõhkra poliitilise rünnaku eest. Mu küsimus on, et kuidas te nende olukordadega toime tulete, kus põhimõtteliselt iga sõna, mis poliitikule ei meeldi, püütakse liigitada õiguskantsleri poliitikasse sekkumise alla, tõenäoliselt lootes, et sellele järgneb teiepoolne enesetsensuur. Kas see tööd häirima ei hakka?” päris Pentus-Rosimannus.
Tore tähelepanuavaldus, aga mitte selleks ei kutsuta ametnikku seadusandjate ette, et talt semulik-sõbralikult küsida: kuidas muidu läheb? Selleks on teised kohad. Aga mõistagi oli Pentus-Rosimannuse mõte hoopis teine: “Kuidas te neid EKRE omi taluda suudate? Meie küll ei suuda…”
Enamik küsimusi opositsiooni poolelt oli suunatud sellele, et meelitada õiguskantslerilt välja õiguslikku hukkamõistu mõnele koalitsiooni tegemisele.