“Kas piinlik ei ole?” – “Mul on piinlik kuulata seda küsimust!”

Opositsioon on Riigikogu töösse sisse toonud retoorika, kus asjaliku töise õhkkonna asemel küsitakse kolleegide käest nende hetkeemotsioonide kohta.

Nii toimus teisipäeval Riigikogu otsuse “Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine” eelnõu esimene lugemine, kus ettekandjaks oli kultuurikomisjoni esimees Aadu Must.

Reformierakondlasele Valdo Randperele ei meeldinud kultuurikomisjoni otsus kolme uue liikme kohta, mida ta pidas politiseerituks, ja ta luges ette pika jutu, enne kui eesistuja Helir-Valdor Seeder teda katkestas: “Palun küsimus!”

Randpere esitaski küsimuse:”Ma küsin: kas piinlik ei ole? Aitäh!”, mille peale Aadu Must vastas kogu Randpere juttu silmas pidades: “Mul on piinlik kuulata seda küsimust, kus seda belletristikat on rohkem kui asja sisu.”

Opositsioonil on retoorilised küsimused, millel pole midagi seost teemadega, juba vana harjumus. Kui peaminister Jüri Ratas võttis valitsusse EKRE, oli nördunud reformierakondlaste ja sotside (eriti naissaadikute) põhiküsimuseks arupärimistel: “Kas sul häbi ei ole!?” või “Miks sa valetad?”, mida saatsid ülinördinud ilme ja veekalkvel silmad.

Ka poliitilistes mängudes hinnatakse mängu ilu, kuid see ei tohiks segada põhiteema käsitlemist, ja kui Randperel pole midagi muud peale piinlikustunde olemasolu küsida, siis võiks ta lasta teistel inimestel tööd teha. Või siis tuleks iga saadiku elektroonilisse süsteemi lisada tema hetkemeeleolu emotikon: “Häbi!”, “Piinlik”, “Oksele ajab” ja nii edasi.