Reformierakond, miks te toote Venemaa siia, Eestisse?

Kogunisti ülikoolide rektorid paluvad Vene kodanikud Eestisse jätta, sest see kant on vist veel liiga maarahva lehka täis ja vaja on ikka Eestis tõeline Venemaa luua, nagu reformierakondlased kord referendumiküsimusena ette panid.

Olen palju kordi kirjutanud ja öelnud, et nädalavahetusel on Kadriorg nagu Moskva Gorki park. Olen viimases käinud ja meeldis, aga Gorki parki Tallinnasse küll ei taha.

Vene pered, vene paarid, vene pensionärid istumas pinkidel, ka mõned kergelt nokastanud venelased, isa rääkimas teismelise tütre juuresolekul “bljäd”… Olen ise kaks aastat Moskva oblastis aega teeninud ja mitmeid kordi Venemaad külastanud – ja tunnen ennast taas justkui idanaabrite maal. Ja mulle ei meeldi seda deja vu`d Eestis tunnetada. Ma ei tunne ennast hästi, siin, Eestimaal. Nemad tunnevad.

See ei ole enam “kultuuriline mitmekesisus”, see ongi Venemaa, mis sest, et pisut läänelikumas kuues ning EL-i ja NATO pinnal. Venelased ja venekeelsed üldse on siin juba sedavõrd arvukad, et nad ei pea enam kellegagi arvestama. Nad elavad nagu omal Venemaal, kus on Lääne demokraatia ja vabadused. Ka Tallinna venekeelsed valitsejad on Moskva Lužkovid vol 2, tõstetud üle ühte Lääne linna, mis on nüüd venekeelseks muutumas.

Mina, eestlane, ei taha Venemaad siia. Mitte ainult Putini, vaid ka Navalnõi oma, ma ei taha üldsegi Venemaad Eestisse. Ka mitte Ukrainat.

Aga ta on juba siin. Nõukogude võim tõi 300 000 töölist-pereliiget liiduettevõtetesse. Me ei andnud iseseisvust taastanuna neile ühe otsa rongipileteid, olgu siis pealegi. Aga Reformierakond alustas võimule pääsedes uue venestamislainega, lastes siia mistahes venekeelseid endisest Nõukogude Liidust. Ja me elamegi Uus-Venemaal, sest nii Tallinnas kui mujal venestunud piirkondades toimuv on Eesti Vabariigist hoolimata Rossija: keel, kultuur, mentaliteet…

9. mai on kohe käes. See seltskond on täiel määral “surematu polgu” lainel, “Aljoša” juurde lubavad minna kirikupapid ja keskerakondlastest linnaisadki. Nagu Venemaalgi.

Meie siin üritame iga hinna eest hullemat ära hoida. Aga kõik läheb üha hullemaks, sest venekeelseid tuleb aina juurde. Kas keegi usub, et need sel kevadel meie kõrgkooli lõpetanud Vene kodanikud, keda siia jätta tahetakse, pole pronkssõduri-usku? On, ja kuidas veel! Minge mistahes päeva hommikul Toompeale Nevski katedraali ette – rahvas voorib kirikusse nagu murdu, Viilma ei näe oma geikirikutes kunagi sellist massi.

Kaja Kallase mõttekäiku ei tahagi süveneda, aga näiteks Jürgen Ligile mõeldes tuleb küll mõte – kas sa, mees, tõesti ei näe, et Venemaa tuleb ka sinu külje alla, siinsamas Tallinnas? Kas sa ei hooli või oledki see, keda sinust arvatakse? Me tahtsime ju kõik koos, et see venestamine lõpeks, aga näe, osale on see taas armsaks saanud. Saaks isegi aru, kui te tahate araablasi ja neegreid siia, need ju Lääne lemmikud, aga mis armastus on teil venekeelsete vastu tekkinud? See kõik lõpeb ju oblastiga, paremal juhul Euroopa Liidu, halvemal juhul Vene omaga.

Eesti poliitikutel, olgu nad Ratased, Seedrid, Läänemetsad või Ligid, on viimane aeg aru saada, et see, mis siia tekkinud on, pole muud kui Venemaa. Ei taha väga uskuda, et te tahate Pihkvas või Novgorodis elada, aga väga nende moodi on Tallinn juba nüüdki.

See on täiesti sürreaalne maailm, kus alles taasiseseisvudes olime kõik valmis Lasnamäed peatama, aga nüüd oleme tomskilase Kuzitškini “zemljaki”.

Jüri Kukk