06.05.2021
Ämari lennuväli
Reformierakond on olnud läbi aastate riigikaitse suurimaid õõnestajaid ning see lööb välja ka valitsuskoalitsiooni plaanis pidurdada riigikaitse kulude kasvu, mis tuli ootamatult mitte ainult kaitsejõududele, vaid isegi mõnele koalitsioonipoliitikule endile.
Paar päeva tagasi kirjutas kunagine kaitse- ja välisminister Jürgen Ligi (Reformierakond) Postimehe arvamusloos rahandusest ja julgeolekust.
EKRE saadik Euroopa Parlamendis Jaak Madison toob sealt välja ühe silmapaistva mõttelõnga: “Küll aga loevad SKP langemise tõttu raha üle kõik riigid, Venemaa näiteks vähendab oluliselt ka absoluutnumbrit. Eesti ei paistaks adekvaatne ega lisaks julgeolekut, kui püüaks meditsiini- ja majanduskriisi peale lüüa isiklikke ja NATOs juba väljapaistvaid rekordeid ka sõjalise kulude protsendis SKPst.”
Madison: „Ma pidin seda mitu korda lugema, et tabada sisulist mõtet. Mõte, mille suutsin välja selgitada, on aga üpris kurvastav. Jürgen Ligi loogikast lähtuvalt võiks rahulikult Eestis kaitsekulutused maha tõmmata, kui Venemaa vähendab kulutusi absoluutarvudes (mis on petlik). Teiseks paistab Ligi elavat jätkuvalt maailmas, kus Eestit huvitab eelkõige teiste (antud hetkel NATO) arvamus ning oluline pole teps mitte meie tegelik kaitsevõime. Ma tõesti ei suuda aru saada sellisest loogikast. Meid ei peaks väga huvitama, kas täidame eelkõige kokkulepitud lubadusi kaitsekulutuste tegemisel (mida me nii või naa teemegi), vaid kuidas me reaalselt vähendame lünkasid meie kaitsepoliitikas. Tuua ettekäändeks majandus- ja meditsiinikriis on irrelevantne, kuna globaalne majanduskrahh annab hoopis suurema võimaluse ka sõjaliseks konfliktiks.
Selle asemel, et uinutada avalikkust Venemaa kaitsekulutuste vähenemisega absoluutarvudes ja viia fookust muudele probleemidele, peaks mõtlema, kuidas hankida Eestile keskmaa õhutõrje, luua efektiivne rannakaitse ning kaitsevõimekus merel.“
Madisonil tekib küsimus, kas Reformierakonna käilakuju on naiivne, asjatundmatu või lihtsalt kellegi teise teenistuses ning mõjutab läbi selle ka kaitsepoliitikast kaugel eksisteerivat peaministrit. Iga riigi vundament saab tugineda tugevale kaitsetahtele ja kaitsevõimekusele. Oluline pole, kas konflikt võib puhkeda homme või saja aasta pärast – küsimus on “millal”, mitte “kas”.