23.02.2021
Lõpuks ometi võimu juures!
Opositsioonis olles üliagressiivselt käitunud Reformierakonna poliitikud, eriti naised, on nüüdseks võimupositsioonidel maadligi ja hoiduvad igati neile kohustuslikust aruandmisest avalikkuse ees.
Viimane näide on Kaja Kallas, kes tahab aruandmise koroonakriisi kulgemise kohta viia vanematekogusse, et vaid ei peaks saadikute ees seisma – sest tal pole neile midagi öelda ja kokutamisega tõestab ta vaid oma küündimatust.
Seesama Kaja Kallas ja kõik teised opositsioonisaadikud olid veel detsembrikuus peaminister Jüri Ratast “kohe ja praegu” parlamendi ette nõudes üliagressiivsed, sealhulgas ka eelnimetatud persoon ise.
Sotside ja reformarite naissaadikud kasutasid varem eelmise valitsuse ministrite vastu erilist taktikat, mis seisnes pisarsilmsetes küsimustes: “Kas teil häbi ei ole?”, “Miks te valetate?”, “Millal te tagasi astute?” – praegu aga hiilib haridusminister Liina Kersna haigevoodisse, et mitte Riigikogu ette minna.
Isegi Hanno Pevkur, kes oli varem agressiivsete “protseduuriliste küsimuste” algataja, millega taheti segada esimees Henn Põlluaasa tööd, on nüüd vaikne ja juhib Riigikogu aseesimehena mittemidagiütleva jutuga saadikute küsimusi tuimalt kõrvale.
Kui vaadata rohkem aega tagasi, Kert Kingo ja Mart Järviku võimulteemaldamise aegadesse, siis tollal olid sotsid ja reformierakondlased nagu raevunud hüäänikari gnuu kallal – armu ei antud, iga eksitus segadusse aetud ministri huulilt pöörati tema vastu.
Eks praegused võimulolijad mõistavad, et neile tuleb sama mõõt tagasi ja on asunud peitu pugema, kuigi eelmiselt valitsuselt nõuti kohest väljailmumist, muuhulgas ka Katri Raiki ja Jürgen Ligi komisjonid. “Vastavalt riigikogu kodu ja töökorra seadusele peab minister komisjoni ilmuma,” rääkis Katri Raik 2019. aasta detsembris Martin Helme kohta.
Siit tekib küsimus, et kas opositsioon teeb nüüd Reformierakonnale tagasi? Osaliselt ehk tõesti, aga ainult nendes piirides, et võimulolijatele ei tehta mingis osas järeleandmisi, küsimused on asjalikud, kuid karmid ja kriitika põhjalik. Pole mingit põhjust valitsusele hingamisruumi anda, seda enam, et Jüri Ratase teine valitsus ei saanudki sadat kriitikavabat päeva, minister Marti Kuusikut asuti maha võtma juba valitsuse ametisse astumise päeval.
Opositsioon, kelle kohustuseks on alati võimuliitu mugavustsooni langemisest tagasi hoida, peabki praegu valitsusele kuklasse hingama, sest Eesti on pandeemia tõttu eriolukorras ning seelikuvalitsusel pole aega katse-eksituse meetodil töötada. Kui praegune kamp hakkama ei saa, tuleb võim loovutada neile, kes hakkama saavad.
Tanel Kiik on näidanud, et ta ei ole kriisist üle ja kuigi sots Läänemets soovitas teisipäeval, et vaktsineerimisprotsessi peaks juhtima Kaja Kallas, langeks riik siis veelgi sügavamasse kriisi – kui Kiigel on kindel haldusala, siis Kallasel on selleks kogu valitsuse oma, ja peaministri ebakompetentsust arvestades muudaks ta kriisi veelgi hullemaks.
Minister Kiik on oma priskete kantslerite pantvangis ja ilmselt satub (või juba on) sinna ka Kaja Kallas – hoolimata sellest, et kantslerid on suuresti Reformierakonna poolt ametisse pandud, on nad hallid kardinalid, kes suunavad ministreid ja mitte vastupidi.
Nii ei saa ei Kiik ega Kallas neile mugavustsoonis kümblejatele kohta kätte näidata isegi siis, kui nad seda sooviksid – aga nii suures kriisis peab ministri sõna maksma. Kui ei maksa, juhivad prisked kantslerid riiki eliitvaktsineerimise teed ja keegi neid ei puuduta, nagu ei puututud Prisket.
Nii rabelebki valitsus kriisi ajal oma ebakompetentsuse käes, olles enda varasema poliitilise kultuurituse ja “ärapanemise” kaudu ka praeguse opositsiooni karmi kriitika all. Võimust aga loobuda ei taheta, sestap hoitakse Riigikogu ette tulemisest kõrvale, jäädakse ootamatult haigeks või üritatakse aruandluskohustust enda pealt ära saada.
Seejuures ei kritiseeri Kaja Kallase korruptsioonivalitsust mitte ainult rahvuskonservatiivid, vaid ka parempoolsete-väline Isamaa ja vasakäärmuslikud sotsid, kes siiski pidevalt PortoRollo ees saba liputamas käivad.