Reformierakond pole mitte liberaalne, vaid on marksistlik partei

Hiljuti tuli teade, et majandus(?!)minister Erkki Keldo olevat välja töötanud eelnõu, mille kohaselt politsei ja selle lähtuvalt ilmselt kogu justiitssüsteem hakkavad ehitama kaitsekuplit LGBT-rahva ümber. Vanasti oleks papa Keldo selle peale öelnud: “Poiss, otsi endale korralik naine ja hakka elama, ära raiska oma elu lolluste peale!” Võib-olla ta ütleski, aga poiss läks siiski hukka…

Vanasti räägiti ka seda, et Reformierakond olevat parempoolne ettevõtjate partei ning nüüdki rõhutatakse, et see olevat liberaalne partei. Tegelikult on oravad ehtsad marksistid, mida tõestab ka Keldo. Reformierakonna liberalism on marksismist nakatud pseudoliberalism.

Varem võitlesid liberaalid ikka kodanikuõiguste ja -vabaduste eest. Praegu peaks Reformierakond seega võitlema sõna-, usu- ja südametunnistusevabaduse eest – aga paradoksaalselt nad just summutavad neid vabadusi, sest just Reformierakonna seest ja Maris Lauri sulest on pärit vaenukõneseadus, mis on tegelikult sõnavabadust tapma värvatud salamõrtsukas.

Mis ajast sai liberaalsest (liberté, liberty – vabadus) parteist hoopis vabaduste ärakorjaja?

Liberaalid peaksid võitlema ka pigem põhiinimõiguste eest, nagu õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele ja paljule muule vajalikule, nemad aga võitlevad imeväikese osa inimeste õiguse eest nõrkustele, kapriisidele, fantaasiatele, pahedele ja isegi perverssustele – need on marksistlikud uusinimõigused, millele on nüüd pühendunud kogu inimõiguslus.

Need võivad ju inimõigustena tunduda, aga tegu on võitlusega inimeste eest, kes tahavad olla need, kes nad ei ole ja üldjuhul kelleks nad kunagi täielikult ei saagi. Näiteks transsoolised – mees võib lasta ennast naiseks lõigata, aga naise bioloogilist rolli ei suuda ta kunagi täita, vaevalt leiab ta endale kaaslasegi ning päris kõva konflikt on nüüd ju naistespordis, kuhu füüsiliselt tugevamad “eksmehed” pürivad, aga kuhu pärisnaised neid lubada ei taha.

Ühiskonnalt võib paluda, et nad neid “erilisi” inimesi aktsepteeriksid, kuid neid ei saa kaitsta repressiivsete meetoditega – see tekitab “ümberkasvatatavas” ühiskonnas pigem trotsi ja mitteaktsepteerimist. Ja mis on kõige rumalam – ühiskonna ja riigi ressursid paisatakse kaitsma neid, keda on raske kaitsta. Kaitsta reaalse elu eest.

See tähendab, et politsei jaotab oma ressursid ümber ja korrakaitsjad, kes peaksid uurima vargusi, rööve ja mõrvu, hakkavad keskenduma “kuritegudele”, kus üks inimene ütles teisele halvasti “rassilisel, soolisel, seksuaalsel või muul pinnal”, kohtud hakkavad neid “kuritegusid” menetlema mõrvaprotsesside kõrval (asemel) ning vanglad täituvad pärisroimarite asemel “mõtteroimaritega”. Suurbritannia on selles osas hea näide. Ja mis kõige hullem – sellise massilise represseerimisega tapetakse demokraatia.

Solvanguid inimkonnast välja juurida on lootusetu ettevõte ja igasugu võitlused selle nimel on mõttetud. Näiteks rassism – neid, kes arvavad, et mustanahalised on alaarenenud, on väga vähe. Miks musti nii sageli solvatakse? Sest ka olmekonfliktis on vihase solvangu kõige lihtsam variant kasutada selleks välimust. Kui koos on valge ja must, võib valge käratada “Kuradi must!”, aga kui samas situatsioonis on kaks musta, siis kasutatakse muud erisust, näiteks “Kuradi kiilakas!”

Kui Reformierakonnas oleks normaalseid inimesi, saaksid nad aru, et võitlevad marksistlikke võitlusi. Umbes pool sajandit tagasi pettusid marksistid töölisklassis, kes polnud enam klass, kellel “pole peale ahelate midagi kaotada”, ning valisid uuteks “revolutsioonilisteks klassideks” naised, migrandid ja vähemused. Marufeministid on ennast räigete revolutsioonisõduritena ka näidanud; migrante, eriti neid, keda põlisrahvast eraldab tugev kultuurierinevus (moslemid), on alati lihtne ühiskonna vastu üles ässitada, ja vähemused, keda kaitstes vastandatakse nad enamusele, on veel eriti hea ühiskonna lagundamise materjal. Eriti seksuaalsed vähemused, kellele antavad eriõigused (mida serveeritakse võrdsete õigustena, kuid mis tõstavad neid pildil esiplaanile) laostavad ühiskonda moraalselt.

Reformierakond on marksistlik erakond, teisiti ei saa väitagi. Või õigemini, nende mõttelaad pole liberaalne, vaid marksistlik, kaaperdatud ossinovskilike ja läänemetsalike ideede poolt. Kas on erakonnas kedagi, kes viiks oravad tagasi metsa, oma juurte juurde? Sest praegu on neist saamas marksistlikud rotid.

Alustada tuleks ehk sõna-, usu- ja südametunnistusevabaduse austamisest, sest praegu ollakse selle tapjad.

Uued Uudised