Reformierakond saadab eestlased maailma, kuid koju ei too

Ansambli “Põhja-Tallinn” lugu “Petteid loond” räägib eestlaste saatustest, mis näivad peegeldavat Reformierakonna valitsemise ajal välismaale elama ja töötama läinud eestlaste käekäiku. Teema on endiselt aktuaalne ka tänapäeval.

Uutel Uudistel on andmeid mitme lastega eesti pere kohta, kes pühkisid sel sügisel kodumaa tolmu jalgelt: kaks neist läksid Hispaania lõunarannikule ja üks Rootsi. Pole teada, kas mindi energiakriisi arvestades, mis Hispaaniat uueks kodumaaks valides on üsna loogiline, või oli neil inimestel kodumaa hülgamiseks mingi muu põhjus. Küll aga on teada, et kõik lahkujad müüsid maha oma siinse kinnisvara ja soetasid selle võõrsile, mis tähendab, et mindi pikaks ajaks, kui mitte alatiseks. Lisaks õpiti ka hispaania keelt.

Kordub muster, mis oli eelmise kriisi ajal, mida kutsuti masuks: Reformierakond oma inimesi võimul olles ei aita ja nood peavad inimväärset elu mujal otsima. Nüüd ei lähe enam peamiselt leivateenijad, vaid lahkutakse juba tervete peredena.

Kindlasti kajastuvad lahkujad rändestatistikas, need kolme pere peale 12 lahkujat, kuid ilmselt mitte eestlaste kui rahvuse statistikas. Sellist statistikat enam polegi: viimase rahvaloenduse andmetest ei selgu, kui palju eestlasi elab füüsiliselt Eestis ja kui suur on nende protsent kogu rahvastikust. Küll aga on riigi tellimusel rahvaloenduse tagajärjeks “põliselanike” mõiste juurutamine, kuhu kuuluvad ka okupatsiooni ajal siia toodud venelased. Tegelikult võis eestlaste “tühistamist” ette näha juba rahvaloenduse küsimustest, kus oli võimalik endale päris mitu emakeelt valida.

Need 12 eestlast on lahkunud, aga Hispaanias ja Rootsi säilitavad nad ilmselt Eesti kodakondsuse. Kes nad nüüd Eesti jaoks on? Väliseestlased? Või võetakse neid endiselt kodueestlastena (kui nad pole sidemeid katkestanud, vaid elavad lihtsalt välismaal)? Kui Statistikaamet võtaks julguse kokku ja hakkaks taas eestlust kajastama, võiks ju uurida, kas need 50 000 Soomes elavat eestlast, kes käivad aeg-ajalt kodus, kuid on töö- ja elukohaga seotud Soomega, on meil kirjas Eestis elavate eestlaste või väliseestlastena? Kui esimestena, siis elab meid siin kõvasti vähem, kui ametlik statistika ütleb.

Hispaaniasse kolinud eestlastega seondub veel teinegi küsimus: kui paljudest neist saavad “hispaanlased”? Väidavad ju Kaja Kallas, Kersti Kaljulaid, Siim Kiisler ja paljud teised peavoolupoliitikud, et eestlane võib olla igaüks, ka nigeerlane või venelane, kui ta ennast eestlaseks peab (isegi keelt polevat vaja osata). Kui lihtne on eestlasel üleöö ennast teise rahva esindajaks pidada?

Eestlased on tublid keeleõppijad ja hispaania keele saavad nad ruttu selgeks, aga kas ja kui ruttu suudavad nad omaks võtta hispaania kultuuri, temperamendi, ajalootunnetuse ja kõik selle, mida tunnevad oma tausta suhtes hispaanlased? Kardetavasti mitte kunagi, vähemalt mitte oma juuri läbi lõikamata. Neist saavad Hispaanias elavad eestlased, kuid mitte hispaanlased – miks siis usuvad Eesti liberaalid, et ukrainlasest ja araablasest võib eestlane saada?

Soomes elavad ja töötavad eestlased oskavad soome keelt, aga kui sügavuti on nad soome kultuuriruumis? On keegi neist lugenud Kalevalat ja kui palju nad teavad Lönnrotist? Küll aga teavad nad kõik, et on eestlased, rääkigu meie globalistid mida iganes.

Aga kodumaalt lahkuvad eestlased endiselt ja nende asemele tulevad hulgi võõrad, eriti nüüd, Ukraina sõja taustal. Võõrad hõivavad Eesti riigi, eestlaste maa, tõrjuvad välja eesti keele ja kultuuri ning viimaks pole liivlased enam ainus kadunud rahvakild. Kui me muidugi oma Kaupode vastu ei võitle.

Uued Uudised