25.07.2019
Reformierakonna tööstiil Riigikogu istungil.
Nädala alguses avaldati järjekordse populaarsusuuringu tulemused ja taas võis näha vaimustuspealkirju a la “Reformierakonna populaarsus tõusis rekordtasemele.”
Kes aga jälgib neid uuringuid, see märkab, et tõus käib juba kümnendikprotsentidega ja tõenäoliselt on oravate populaarsusel lagi käes. Paar protsenti võivad nad veel tõusta ja seda pigem mõne valitsuse apsu kui oma asjalikkuse tõttu, sest seda viimast neil lihtsalt pole.
Reformierakonna populaarsuse kasvu taga on ühiskonna polariseerumine ehk see, et oluliseks on saanud ka see, kelle vastu ollakse. Uue valitsuse koosseis jagas Eesti kaheks – nendeks, kellele see meeldis, ja nendeks, kes on väga vastu.
Suur hulk inimesi läks valitsuserakondade, peamiselt KE selja tagant ära ja asus toetama opositsiooni. Oravapartei populaarsuse kasv on tingitud selgelt vaid faktist, et nemad on vastasrinna juhtpartei ja seepärast minnakse nende selja taha. Miks peaks keegi minema näiteks sotside toetajaks, kui määrama hakkab ikkagi RE ja sotsid võivad tulevikus ka valitsusest välja jääda?
Aga reformerite edu ei pruugi kaua püsida. Ühest küljest teeb valitsus ikka asjalikke tegusid ka ja teisalt pole Reformierakonnal peale sõnade midagi asjalikku ette näidata. Uue valitsusega lihtsalt harjutakse ja ega Keskerakonna kukkumine ka lõputult kesta.
Seepärast algatavadki opositsioonipoliitikud uusi hüsteeriapuhanguid, nagu näiteks eurotruu Urmas Paet, kes väitis, et Martin Helme ründab Matti Maasikat kritiseerides sõnavabadust. Talle sekundeeris sots Indrek Saar, kes ründas samuti Helmesid Nõukogude Liidu ja EL-i võrdlemise pärast. Igal juhul on meedias taas möll lahti, sest RE kardab ilmselt oma kasvu takerdumist.