Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Reformierakondlik Ukraina sõja ärakasutamine sisepoliitikas kannab nüüd kibedaid vilju

-
02.05.2023
Reformierakonna poliitika.
© Erki Evestus

Venemaa agressiooni alates Ukraina vastu levis kibe huumor, et sellest sõjast on võitnud kaks võimupoliitikut, Eesti peaminister Kaja Kallas ja Venemaa president Vladimir Putin, kellest mõlema populaarsus tõusis enneolematult kõrgele.

Reformierakond ja Kaja Kallas koperdasid enne seda sõda ebapopulaarsuse madalas augus, sest sisepoliitiliselt ja eriti majanduslikult olid nad riigi põhja kõrvetanud. Venemaa agressioon aga lõi Kaja Kallase nunnumeetri põhja, sest asjad, mida kõik nagunii teadsid, kena naise suust võimendatuna, olid kõva sõnum. Ainult et tagapõhja pole neil kunagi olnud, sest nagu öeldud, seda kõike teati nagunii.

Ukraina sõja võimendamine aitas Reformierakonnal hästi varjata seda negatiivset, mis toimus Eesti majanduses, seda aitasid varjata ka pidevad süüdistused Putini aadressil (kuigi elektrihinnad tõusid Eestis lakke poolteist kuud enne sõda). Sõja kurjategija Putin on kahtlemata väga paljus maailmas toimuvas süüdi, aga igat Reformierakonna sigadust ei saa ka talle pähe määrida, nagu Kaja Kallas on seda just majanduslikku kitsikust (mis on suuresti rohepöördest tingitud) põhjendades teinud.

Nüüd jooksevad asjad juba hullusti kinni ja põhjuseks on reaalne elu, mis ei ole sama, mis Reformierakonna loosungid. Ukrainas käies tuli Kaja Kallasel kokku puutuda korruptsiooniküsimusega ja seda just Eesti kontekstis: selgus, et Eesti 200 “ingli” Johanna-Maria Lehtme juhitud ühingu tegemised on viinud põhjaliku korruptsioonini annetuste edastamisel ja Ukraina president sai sellest alles ajakirjanikelt kuulda.

Ukraina sõja ärakasutamine Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 poolt andis kõva hoobi ka Riigikogu valimistele – vasakliberaalne valetajate koalitsioon ajas oma populaarsust taga neile sobivate teemadega, õhutades kirgi just sõja ja julgeolekuprobleemidega ning alles pärast valimisi selgus, et neil olid ka meeletud maksutõusud mõtetes, aga neist ei räägitud, sest see ohtlik teema poleks valijatele meeldinud. Nii kasutati Ukraina sõja tausta ära valijate petmiseks.

Väidetavalt olevat Eesti ja Kaja Kallas olnud algataja miljoni mürsu Ukrainale kinkimise ideele (samuti Ukraina sõja eritribunali loomise, mis endiselt kusagil vindub). Nüüd kirjutab ERR: “Venemaa on asunud nii Eesti piiride kui ka Soome piiride lähistel suurendama armee isikkoosseisu ning formeerima uusi üksusi, ütles Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo.”

Kaitseministeerium kirjutas 20. aprillil: “Valitsus toetas neljapäeval oma esimesel kabinetinõupidamisel kaitseminister Hanno Pevkuri otsust saata Ukrainale hädavajalikku suurtüki laskemoona, mis on osa Eesti algatatud Euroopa Liidu kokkuleppest saata Ukrainale miljon mürsku. Eesti uusim abipakett koosneb 155 mm mürskudest.”

Kas teade Venemaa sõjalise jõu taastumisest piiri taga ei peaks olema märguanne, et mürske tuleb kokku hoidma hakata? Või kavatsebki Kaitseväe juhataja Martin Herem jätkata meediaettekannetega, millised on Eesti võimsused võrreldes Venemaa omadega piiri taga?

Ukraina abistamine sõjas Venemaa vastu on kahtlemata õige tegu, aga Eestis kasutati seda pikemat aega ja kasutatakse nüüdki ära vaid võimupartei ja tema puudlite populaarsuse kergitamiseks, mis lubab eeldada, et Kallased-Pevkurid ei ole Ukraina osas siirad. Oma rahvale, kellelt nad niigi tühjenevates maapiirkondades kodu võtavad, nad lihtsalt vilistavad.

Reformierakonnale on Ukraina sõda lüpsilehm, millega oma kiiresti kaduvat mainet toita. Varem või hiljem tuleb see lõplikult välja, sest ainult Kaja Kallase hõigatavate loosungitega narratiivi elus ei hoia.

Kallase ihumeediasse kuuluv Delfi meedia juba kirjutab: “Kas sõja tulevik on rahu või verine patiseis? Kõik sõltub Ukraina kevadisest pealetungist. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi võib olla sunnitud võtma vastu kompromissi, sõltumata sellest, kui hästi tema vägedel lahinguväljal läheb.”

Lugu kipub jällegi minema järjerubriiki “Helmedel on lõpuks alati õigus”. Sest kuigi Venemaa on meie peavaenlane ja Ukraina kaitseb kaude ühtlasi ka Eestit, on kaasaja sõdadel kombeks takerduda. Kui keegi suures hurraa-patriotismi laines sellele tähelepanu juhib, saab ta külge sada halba silti, kuid tegelikud korrektiivid tehakse siiski rinnetel.

Reformierakonnale jääb taas üks märk külge: kuidas üht tragöödiat oma võimulpüsimise huvides ära kasutati.

Uued Uudised