Reformierakonna hümniks võib saada “Ei saa me läbi EKRE-ta”

Paljud lugejad on tähele pannud, et ülevaade reedesest Reformierakonna volikogu istungist Tartus koosnebki ainult EKRE sõimamisest. Poliitoravatel ei tundu oma igapäevamuresid olevatki, ainsaks mureks on saanud kandadele astuv rahvuskonservatiivne erakond.

“EKRE on tõhusat tööd teinud – Reformierakonna esimees Kaja Kallas oma kõnes oma erakonna volikogule muust ei räägigi kui EKREst ning Mart ja Martin Helmest, neid lausa nimepidi mainides. Oma erakonna asjadest teeb palju vähem juttu. Ta on ikka tõesti kabuhirmus,” kirjutab rahvuskonservatiiv Paul Oja Soomest.

Kaja Kallasel on põhjust pabinas olla: Ukraina sõja taustal välismeedias esinemisega saavutatud odav väline populaarsus mureneb sisepoliitiliste probleemidega kokku põrkudes kiiresti, kriisides ei oska Reformierakond efektiivseid lahendusi välja käia, samas aga EKRE-l on need juba ammu olemas. Allakäiguteel ongi hirm kaaslaseks.

Eesti meediast paistab juba ammu silma see, et kas räägib Yana Toom, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder, Kristina Kallas või Lauri Läänemets ning teema võib ulatuda tuulikutest ääremaastumiseni, aga mingis kontekstis jõutakse alati EKRE-ni, ja siis häid sõnu ei tule. Tugev oponent on hirmutav.

See näitabki seda, kui tugev on EKRE positsioon ja kui reaalsed rahvuskonservatiivide lahendused Eesti tegelikele muredele. Ja mis eriti silmatorkav: EKRE-s on võitlejad ja tegijad, teistes erakondades aga suure sõnavahu sees vegeteerijad, kes tahaksid ainult seda, et neil lastaks rahulikult taevamannat külje alla kraapida.

EKRE jõuab märtsis taas valitsusse ja siis juhtub see, mille eest Kaja Kallas hoiatas: rahvuskonservatiivid viivad Eesti teisele teele. See on rahvusriigi, eesti keele ja kultuuri ning suveräänsuse tee, millelt ollakse Eestis ammugi ära eksinud.

Uued Uudised