13.02.2023
Eesti ei ole sõjaks päris valmis ja suur roll selles on Reformierakonnal, kelle jaoks on aega küll. Pilt on illustratiivne.
Hiljuti lipsas meediast läbi info, et ühes Tallinna piirkonnas, kus asuvad ka militaarrajatised, kerkib viimaste naabrusesse uus kaasaegne elamukompleks. Sõda aga muutub üha reaalsemaks ja kohe tekib mõte, et mis siis, kui sellele sõjalise objektile suunatakse mitu loperdama kalduvat Vene raketti?
See info näitab, et Eestis ei arvestata endiselt tõsiselt sõja võimalikkusega. Reformierakond on loonud mugavustunde, et liitlased kaitsevad meid, Venemaa lihtsalt ei julge rünnata ja seega elame muretult edasi, oleme sõjakad veel pealegi.
2015. aastal teatas tollane reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas, et Eestile pole tsiviilkaitset ja varjendeid vaja, sest sõjaohtu pole. Kuigi Krimm oli läinud ja venelane Donbassis sees. Nüüd tunnistatakse varjete vajadust, aga tegelik töö nende rajamiseks toimub pigem kosmeetiliselt, et midagi oleks potjomkinlikult ette näidata. Sama toimub ka riigikaitses, kus kõigi kaitsevõimekuste tegelik saavutamine on aastatepikkuse nihkega, samas kui sõda Ukrainas juba käib.
Eestis ei võeta Kaja Kallase sõjakusest hoolimata sõjaohtu endiselt tõsiselt. See seletab, miks ka uusarendusi nii julgelt sihtmärkide juurde luuakse, kuigi – kes tahaks osta ülikallist korterit sinna, kuhu võib olla suunatud Vene rakett? Ka Nursipalu puhul on tähelepanuta jäänud sealse rahva hirm, et kui kogu see kompleks rajatakse Võru vahetusse lähedusse ja veel koos NATO liitlastega, siis sõjalise konflikti korral saab sellest piirkonnast pommiauk selle sõna otseses mõttes.
NATO tugibaase on vaja, aga sellest, mis hakkab toimuma sõja ajal tsiviilrahvaga, sellele ei mõtle keegi. Päästeametil ja politseil peaks sõja korral käed-jalad tööd täis olema, kaitseliitlased ja reservväelased lähevad lahingutesse, kuid kes hakkab korraldama evakuatsioone, kohalejääjate abistamist ja muud sellist? EKRE algatatud sisekaitsereservi ja sõjaväestatud piirivalve loomisele pani Reformierakond võimule tulles kohe pidurid peale.
Eestil on aeg hakata sõja võimalikkust reaalselt võtma. Praegu me justkui polekski rinderiik, siia toimub endiselt massimigratsioon, meelitatakse investoreid, ehitatakse kõvasti ja just pealinna, et kohale meelitada nii välismaalasi kui ka jooksutada rahvast tühjaks ääremaa – aga mis saab pealinnast sõja puhul, ja eriti talvisel ajal, kui elektri- ja sooja süsteemid peaks rivist välja langema? Kuhu see Tallinnasse koondatav mass siis suundub? Kõik sisserändajad lasevad lääne suunas jalga, neid ei seo selle maaga miski, aga isegi eestlastel (venelastest rääkimata) pole ääremaastunud Eestis enam kuhugi minna, isegi toiduaineid ostetakse ka maal ainult poest, ise toodetakse vähe.
Kui rääkida välisinvestoritest, siis kuigi meedia hoidub kramplikult kirjutamast, kas ja kui palju on kõrge elektrihind ja sõjaoht (ja hüsteeria) neid siit eemale peletanud, võib siiski eeldada, et rinderiikidesse ikkagi investeerida ei taheta ja elektrihind, mis sööb kasumit, on Eesti väheatraktiivseks muutnud.
Eesti on kuidagi kaitsetuks jäänud, sest kogu aeg loodetakse ainult liitlaste peale, ja selle taustal ei ole meil varjendeid, toidutootmine on koondunud suurtootjate kätte (mis tähendab ikkagi toiduaineteladusid ja poesüsteemi, mitte oma põllumaad ja lauta), inimesed ei oska ilmselt arvestadagi, kuhu minna ja mida teha, kui Võru, Tartu, Jõhvi ja teiste linnade pihta antakse juba lööke – me ei ole sõjaks kuidagi valmis, loodame ainult NATO õhuturbele, aga suurema Vene-NATO sõja puhul on iga liikmesriigil ka oma maa kaitsta. Ka meie kaitsevägi kui osa NATO-st ei lähe ju Soome või Lätti sõdima. Ja miks peaks Ungari meie turvalisuse pärast muretsema, kui Eesti praegune juhtkond on avalikult nende vastane?
Eesti on unustanud, et liitlased on toetusjõud meie enda kaitsevõimele, aga meid ülal pidama ei hakka nemadki. Seega peaks riik olema ise üks kiiresti sõjaks valmistuv mesilaspere, kes lisaks kaitsevõimekusele loob ka kallaletungiks valmis oleva tsiviilühiskonna, mida üritas võimul olles teha EKRE. Praegu käib selles suunas ainult Potjomkini küla ehitamine, et näidata, nagu midagi tehtaks, ja lootuses, et ega Venemaa nagunii NATO-t rünnata ei julge. Aga Kreml on alati agressiivne olnud ja selleks jääb ta ka tulevikus.
Uued Uudised