Rein Jõgi vabadusvõitleja Tiit Madissoni ausamba avamisel: kasvatagem üles väärilisi eestlasi

Elame huvitaval, närvesööval ja parajalt soojal ajal – maailm on pea peale pöördumas ja ka Eesti riik ei hoia ennast tagasi – elektri hind on tõstetud taevasse ja maha on võetud hulk reeturite, terroristide, kommunistide, okupantide ja muude kurjategijate mälestussambaid.

Aastakümneid oli riik nagu talveunes, aga näed, lõpuks ärkas üles ja sai ilma kelleltki nõu küsimata aru, et kommunism on halb ja okupatsioon oli samuti jõledus ning auväärset pole selles kõiges midagi. Läheb veel ehk mõni inimpõlv ja riigil tuleb järgmine mõte, kes teab.
Punamonumentidest ei ole mul kahju, kurvaks teeb see, et väga vähe on maha võetud jurakate asemele panna. Eesti riigi lammutajaid ja lõhkujaid ja rahva orjastajaid on olnud palju, ülesehitajaid aga väga vähe. Üritan meenutada väärikaid aatemehi, hetkel ei meenugi kedagi peale Tiit Madissoni.
Eesti on suur ja lai, meie ajalugu ilmatu pikk – üksteis tuhat aastat – ja tulemus on siin teie ees, üks ausammas, mille üle võib siiralt uhke olla. Ja see siin ei ole odavast tsehhi klaasist tehtud, mingit jama ei tohiks tulla. Täitsa ausamba moodi ausammas.
Lihula rahvas võib olla õnnelik. Üks asi on hästi. Aga mida peavad tegema mulgid, setud, virulased ja hiidlased, harjukad ja võrokesed? Kui lennukisse lastakse, võivad lennata Rooma ja vaadata seal emahundi ausammast. Riia loomaaias võivad ka ära käia, on lähemal ja kujutab sama hästi meie suuremate ja väiksemate riigiemade laia valikut.
Teistes eesti linnades ja külades, kus pole ei tegusat vallavalitsust ega ole olnud ka Tiit Madissoni, ei maksa kohe hakata sambaid püstitama. Alustada tuleb sellest, et kasvatatakse ühest selgema pilguga lapsest Tiit Madissoni vääriline eestlane – põhimõttekindel, võitlusvõimeline, selge mõtlemisega ja mõistliku jutuga.

Selleks peab omavalitsuses olema vähemalt üks eesti vanemate laps – kassist, puudlist või papagoist Madissoni ei saa, ei maksa üritama hakatagi. Seni kuni väikesed Madissonid kasvavad ja teevad oma elutööd, võib püstitada memoriaalkomplekse vigaseks ja surnuks süstitutele, elektrikerjustele ning läheneva talve ja nälja ohvritele.
Ja lõpetuseks. Olgu see ausammas siin kohaks, kuhu tullakse oma lastega ja mõeldakse sellele, mida on vanemad teinud selleks, et nende armsatest maimukestest ei kasvaks limukaid, parasiite, haledaid tuulenuusutajaid või soorüvetajaid. Mõtlemisainet on.

Rein Jõgi, Lihulas 2.09.2022