Väidetavalt on maksutõusudes Eestist hakanud rahvas taas rohkem Lätis käima ning seetõttu näevad nad rohkem ka lõunanaabrite tegemisi, mis võiks meilegi eeskujuks olla, eriti läti keele kui riigikeele kehtestamine ning resoluutsus nõukogude monumentide kõrvaldamisel.
Läti pealinn tähistas nädalavahetusel sünnipäeva ja mis eriti kõrvu paitas, oli läti keele üleolek avalikus linnaruumis, mis on täiesti vastupidine Tallinnale. Muidugi räägiti väga paljudes keeltes, sest on ju turismihooaeg ja ka Riia on suuresti venekeelse rahvastikuga linn (lätlased on seal vähemuses), kuid teised keeled ei olnud riigikeelest üle. Riias justkui puudub Eesti venekeelsetele omane agressiivsus – sealsed venelased räägivad oma keeles rahulikult, nad ei ürita oma keelt demonstreerida, esiplaanile seada, riigikeelt teadlikult ignoreerida. Võib öelda, et sealsed venelased on rohkem lõimunud, nad ongi osake riigist. Muidugi on ka sõnakaid putiniste, aga neid pole palju.
Tallinnas seevastu on vene keel agressiivne, pealetungiv, ennast kehtestav, sageli lausa vaenulik eesti keele vastu ning see on teadlik, haarates päris suurt osa siinsest venekeelsest elanikkonnast. Tallinna venelased peavad oma keelt peamiseks, nad räägivad seda väljakutsuvalt, näitamaks põlgust eesti keele vastu ja nad ei üritagi enam eesti keelt õppida, neid toetab sellest Reformierakonna venestamispoliitikaga saavutatud keeleline ülekaal avalikus ruumis. Lätis vähemalt ei tundu seda olevat.
Üks lätlane selgitas seda valitsuse pikaajalise poliitikaga. Ka Läti on riigikeele positsiooni kehtestamisega hiljaks jäänud, aga ta teeb seda (ja on alati teinud) jõuliselt, lausa sunnimeetoditega, ning enamik venelastest on hakanud seda aktsepteerima. See on pikaajalise visaduse tulemus. Lätis minnakse ka haridusmaastikul üle riigikeelele. Riigis on loodud õhkkond, kus läti keelt PEAB rääkima, ja see toimib. Näiteks teeninduses saab vene keeles asju ajada, kuid selleks peab tõestama, et inimene ei tee seda umbkeelsusest – kui näiteks eestlane ei oska muid keeli kui eesti ja vene keelt, siis tasub küsida eesti keeles ning seejärel, kui kontakti ei saa, võib lätlasega rääkida ka vene keeles. Nad ei põlga vene keelt ja räägivad seda, kuid ei luba venemeelsetel ainult sellega hakkama saada. Teeninduses on läti keelel tugev positsioon, kuid välismaalane saab vestelda ka inglise või vene keeles.
Eestis on olukord risti vastupidine. Siin pole eesti keele õpetamist ja kehtestamist kunagi tõsiselt võetud või on seda tehtud naiivses arvamuses, et võõrad on ju toredad, nad saavad aru, et meie riigikeel on eesti keel, ja hakkavad seda vabatahtlikult õppima. Aga ei hakka, eriti veel olukorras, kus inglise ja vene keelele on loodud positsioon ja reaalsus, kus nendega saab igal pool hakkama ka ilma riigikeele oskuseta. Eesti keelt õpivad ainult need vähesed inimesed, kes austavad eestlasi või siis tunnetavad, et riigikeelt peab nende alal oskama – ülejäänud ei üritagi seda teha, ei lääne ega ida poolt tulijad. Vene keele osas on asjad eriti hullud, sest avalikus ruumis on see keel tugeval positsioonil.
Eesti keele maine on alla viinud ka liberaalglobalistlik võimupoliitika, mille põhipostulaadiks on rahvusriikide ja rahvuste kaotamine, mistõttu on ka Eestis nii eesti rahvuslust kui keelt ja kultuuri alandatud, alavääristatud, teistest madalamale seatud, võõraid on seevastu esile seatud, paremaks peetud. Kui tulid ukraina põgenikud, nõuti neile õigust eesti keeles mitte rääkida ja tööandjate keskliit nõudis alles valitsuselt eesti keele oskamise nõuete lahjendamist – Eestis on erinevalt Lätist võetud selgelt kurss riigikeele kaotamisele või asendamisele kolmkeelsusega.
Eestis on riigikeele seisundi halvenemine ja vene keele esiletõus räigelt aktiviseerunud just pärast Kaja Kallase võimulepääsemist, mil ettevõtlusminister Andres Suti eestvedamisel lahjendati välismaalaste seadust, et tuua sisse venekeelset odavtööjõudu endise Nõukogude Liidu alalt. See NLKP algatatud poliitika jätkub praegugi ning ka ukraina põgenikud on sisuliselt venestamisse lülitatud, mistõttu eriti Tallinnas vene keel kerkib, eesti keel vaob. See on riiklik poliitika, mis ei pruugi suures osas isegi tahtlik olla, kuid sellise olukorra tekkele on antud igakülgsed võimalused. Tööandjad nõuavad üha rohkem võõrtööjõudu ja riigikeele tagasitõmbamist, väljakujunenud “vene maailmas” aga kasvab vene keele kandjate agressiivne soov muuta vene keel number üheks.
Lätlased on suutnud kõike seda kui mitte vältida, siis pehmendada. Ka seal on olemas “viies kolonn” ja teatud osa venekeelsete agressiivsus, kuid põhimass venekeelsetest tundub lojaalne olevat ega suru ka ennast keeleliselt ja kultuuriliselt peale. Läti keele positsioon on tunnetatav, läti kultuur tundub enam õitsvat kui eesti oma, Läti lipud lehvivad praktiliselt igal pool. Lätis tundub kõik olevat rahvuslikum, ehtsam ja südamlikum kui Eestis, kus kõik rahvuslik on muudetud osaks riiklikust propagandast, samas kui miski riigi tegevuses rahvuslust ja eestluse püsimist ei toeta.
Ka Läti loodus ja keskkond tunduvad rohkem rahvuslikud olevat, kõvasti vähem on seda modernset-globalistlikku kastikultuuri, mis teeb kõik EL-i liikmesriigid hallilt “euroopalikuks” ja üksteisele vahettegematult sarnaseks, nii et Hiina turist ei saa kodus pilte vaadates aru, mis riigis ta neid tegi, kõik on ühtemoodi. Eestlastel on hea teada, et Põhja-Lätis on palju eestikeelseid silte.
Massimigratsioon on ka Lätit puudutanud, kuid erinevused Eestiga on sealgi. Riias on vähem näha musti, palju aga on hindusid ja moslemeid. Võib-olla on see pilt tingitud turismihooajast, kuid vähemalt mulje jääb, et võõrtööjõu osas võib Läti olla orienteeritud Lõuna-Aasiale. Migrandid siiski läti omast kultuurimaastikust üle ei käi.
Kogu see ülevaade on kahtlemata subjektiivne ning tegelik olukord võib olla mõnevõrra teistsugune (eriti Latgales ja Daugavpilsis), kuid Eestiga võrreldes näivad lätlastel olevat ohjad riigi arendamisel rohkem oma kätes ning läti keele ja kultuuri positsioon näib olevat kõvasti tugevam kui kõigel eestilikul Eestis. Liberaalide ja vasakpoolsete võim jätkab Eestis eestluse lammutamist ja ilmselt on ka eestlased ise orjalikumad, sest siin minnakse venekeelsel kõnetamisel kohe üle vene keelele, see on ka töökeskkonna põhikeel. Lätlased nii ei tee.
Uued Uudised