EKRE fraktsioon tutvustas täna eelnõu, millega sooviti vähendada toiduainete käibemaksu.
Eesti toidukorv on 9% kallim kui Euroopa Liidu keskmine. Kui meie käibemaks jõuab nüüd 24%-le, siis jääme alla vaid Taanile. On saadud lugeda, et Tallinnast kallim elada kui Tokyos, Roomas või Abu Dhabis. Ja veelgi hullem, väljaspool Tallinna on mujal Eestis elu veelgi kallim.
Rene Kokk arutles, et tuleks analüüsida, miks meie valitsus võtab üle pea kõik, mida Euroopa Liit ja Brüssel ette paneb, küll aga mõistlike otsuseid ei toeta.
„Floridas, Ameerika Ühendriikides on näiteks toidu käibemaks 0. Ka on Euroopa Liidu mitmetes riikides toidu käibemaks oluliselt väiksem võrreldes teiste kaupade käibemaksuga.
Päris huvitav on täna jälgida, kuidas sotsiaaldemokraadid selle eelnõu puhul hääletavad.
Soovitan kõigil Youtube’is sisse lüüa selline sõna nagu “toidu hindadele madalam käibemaks”. Leiate sealt ühe väga lööva sotsiaaldemokraatide valimisloosungi. Huvitaval kombel on sisuliselt tegemist üks ühele sama asjaga, mida ma praegu siin arutame. Kümne aasta tagune klipp küll, aga ehk tulevad ja toetavad meie eelnõu. Inimeste aitamiseks on väga vajalik toiduainete käibemaksu vähendamine.“
Vahepeal tuli parlamendi ette eelnõule seisukohta avaldama Annely Akkermann, kes leidis, et käibemaksu erisuste tegemine ajab asja väga keeruliseks ja raskustesse sattuvad inimesed peaksid taotlema toetusi.
Mõistagi oli Rene Kokk niisuguse põhjenduse peal nördinud ja pöördus küsimustega Annely Akermanni poole:
„Lugupeetud ettekandja! Ma pean ütlema, et äärmiselt nördimapanev on kuulata sellist seisukohta, et läbi siirdetoetuste inimestele toiduraha andmine, vot see on õige lahendus.
Ma arvan, te saate ise ka aru, et inimesed, kes tahaksid ise saada hakkama endaga, neil on väga keeruline minna taotlema abiraha. Võiks ütelda, et seda peetakse viimaseks võimaluseks.
Selle asemel võiks valitsus tulla vastu ja toiduainete käibemaksu vähendada. Kusjuures üle poole Euroopa Liidu riikidest teeb seda. Vähendab toiduainete käibemaksu!
Ja te räägite, et hea lahendus on see, et pakume toetusi.
Kas te tahate tekitada kuidagi toiduahela, et inimesed peavad tulema ja paluma seda raha, et kuidagi hakkama saada? Et oleks põhjust valitsusele siis selle eest tänulikud olla?
Või mis see eesmärk on? Miks te ei käitu sedasi nagu ülejäänud Euroopa Liidu riigid, et aidata inimesi läbi selle, et tuua toiduainete käibemaks alla? Mis lähenemine see selline on?”
Annely Akkermann leidis, et niisuguste erisuste tegemine ajab olukorra keeruliseks: „Seetõttu on ka Saksamaal toiduained jaotatud teatud baastoiduaineteks ja luksustoidukaupadeks. Aga kui keerukaks me ajame? Käibemaksusüsteemi keerukus ise maksab. Ma näen, Rene Kokk, et te sugugi minu vastusega rahule ei jää, aga ega mul paremat vastust ei ole.“
Ühes oli tal õigus – Rene Kokk seesuguse vastusega mitte kuidagi rahule ei jäänud.