03.05.2016
Ilmar Raag
Eesti valitsus on juba aastaid viljelenud poliitikat, mille kohaselt poliitilistele oponentidele lüüakse nende vaigistamise eesmärgil otsaette tempel „Kremli agent“. Valitsus nimetab sellist suukorvistamist peenemalt psühholoogiliseks kaitseks.
Kritiseerid Euroopa Liidu jaburusi – järelikult oled Kremli agent! Juhid tähelepanu lünkadele NATO kaitsevõimes – järelikult Putini käsilane! Võtad sõna homoabielude vastu – esitad Kremli jutupunkte! Ja nii edasi.
Kõige piinlikum on, et valitsuse primitiivne sildistamistehnika on nakatanud ka osa Eesti ajakirjandusest, neljandat võimu, kelle ülesanne on riiki ja rahvast võimu kuritarvituste eest kaitsta. Eesti Päevalehe ja Delfi ühistoimetus, kus lastakse laamendada sõjakatel vasakliberaalidest ideoloogiasõduritel, tegeleb võimukriitika asemel metoodiliselt oma ideoloogiliste vastaste – rahvuskonservatiivide – demoniseerimisega.
Aga ennäe irooniat! Lendu lastud bumerang tuli ringiga tagasi ja tabas Eesti Päevalehe ajakirjanikku otsaette. Ajakirjanik, kes tahtis Eesti julgeolekuasutustelt küsida Vene sõjaväeluure tegevuse kohta, sai vastuste asemel valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raagilt hinnangu oma erialasele tegevusele: „Meie poolt vaadates on need küsimused justkui Vene luure sõnastatud.“
Teisisõnu, valitsus tegi jälle psühholoogilist kaitset ehk „paljastas“ järjekordse Kremli agendi.
Õppetund Eesti Päevalehele?
Kui tekib kiusatus kedagi kremlimeelsuses süüdistada, tasub meelde tuletada neid „justkui vene luure sõnastatud“ küsimusi. Järsku olete hoopis ise Kremli agent?
Ohumärk avalikkusele?
Järjepidev Vene kolliga hirmutamine näitab hästi meie valitsuse kommunikatsioonistrateegia lühinägelikkust. Kui karjuda igal sammul “hunt tuleb”, siis selleks ajaks, kui hunt päriselt tuleb, ei kuula hoiatusi enam keegi.
Loe Eesti Päevalehe intervjuud Ilmar Raagiga siit!
Fotol Ilmar Raag
(FOTO: SERGEI TROFIMOV/Den za Dnjom)