REPLIIK: Metsade lausraie: relva hoidev kaitseliitlane jääb ilma kuuse kaitsvast varjust

Metsade taandumine harvesteri ees paneb kukalt kratsima ka nädalavahetusel õppusele siirdunud kaitseliitlasel: lagedal maal on küll vaenlast kaugelt näha, kuid ka tema näeb sind paremini.

Eesti metsa ümber toimuv pole uus teema. Viimasel ajal on hakatud kõvasti kiitma Tartumaale kavandatavat tselluloositehast, millega on ühinenud ka väga sageli lausraides süüdistatav Riigimetsa Majandamise Keskus, kes näeb selles metsa väärindamist. Sotsiaalmeedias aga levib kiiresti ETV-s algatatud küsimuse asetus, mis üldjuhul toob kaasa nördinud reageeringu: “Mida arvata Euroopa teadlaste ideest, et kliimamuutuste leevendamiseks peaks metsa julgemalt maha raiuma?” Kõik see tekitab ilmselge kõhutunde, et Eesti metsad on ikka väga suures ohus.

Mina vaataksin metsa lausraide peale veidi teise pilguga, nimelt riigikaitse seisukohalt. Kaks aastat tagasi tegin Kaitseliidu Võrumaa malevas kaasa sissiõppe, kus meil tuli teede äärde paigutada miine ja need kolonni möödudes õhkida. Lisaks tutvustati meile ka Vene relvajõudude taktikat ja tegutsemise põhimõtteid. Siis ütleski üks instruktoritest välja mõtte, et Vene vägede sissetungi korral muutub meie lahingrühmade äkktegevus märgatavalt raskemaks, sest teeäärsed metsad on lihtsalt maha raiutud, suured raielangid aga võimaldavad vaenlase kolonnil kiiresti ahelikku võtta ja meie tulele vastata.

Vene vägede sissetungi korral võtavad esimese löögi vastu Kagu-Eesti kaitseliitlased, kellel on avalikus lahingus raske pikalt vastu pidada, seetõttu on nende trumbiks kiired ja salvavad löögid Vene kolonnide pihta koos kiire taganemisega, seda võimalust aga pakub vaid metsamaastik. Kahjuks on Eestimaa metsakasukasse puretud tohutud augud ja kõige rohkem on neid just teede ääres, sest sealt on pehmetel talvedel rahakoormaid lihtne kätte saada. Nii ongi tekkinud oht, kus kaitseliitlased vahivad abituna kaugelt, alles jäänud metsatukast, kuidas hambuni relvis putinistid Tallinna suunas sõidavad.

Peamiselt liitlaste heidutusele orienteeritud riigikaitse on seniste valitsuste käe all omakaitse suuresti tühiseks põlanud, oma relvajõudude löögivõime tugevdamine on paljuski tühi töö olnud või on tehtud pigem kahjurlikke otsuseid. Kaudselt on riigikaitsele kindlasti halvasti mõjunud maapiirkondade inimestest tühjenemine, mis on vale regionaalpoliitika tagajärg — mööda asustamata või väheasustatud alasid on kergem liikuda nii illegaalsetel immigrantidel, “rohelistel mehikestel” kui ka Vene löögiüksustel. Samas on needsamad tühjad alad ka metsast tühjaks tehtud, mis seab ka tänases sõjas üsna tõhusale sissitaktikale piirid ette.

Muidugi tekitab kahetist mõtlemist Nursipalu suure laskeala loomine, mis tähendab samuti suuremat metsa mahavõtmist, kuid vaadelgem neid kahte asja siiski lahus — piirkonna raadamine teeb sinna küll metsatu ala, kuid selle taga on riigikaitseline vajadus. Kohalike inimeste elu see tõdemus siiski kergemaks ei tee…