Postimehes ilmunud Ossinovski viimase artikli “Valimiste eesmärk on murda Keskerakonna ainuvõim Tallinnas” pealkiri on üldiselt kõigega harjunud ja üldiselt süvenemist tüütuks pidavale lugejale vaid üks paljudest.
Keeletundlikumale ja erguma sotsiaalse tajuga tegelasele vaatab siit vastu tegelikkus, mida enam ei varjatagi. Küsimus pole enam ammu kodanike toimetulekus, rääkimata eneseteostusest ning seda võimaldavate eelduste loomises, vaid lihtlabane võim kui selline. See tagab koha säilimise straadis ja laiemale publikule jääbki objekti, vahendi roll Ossinovski plaanide teostamisel. Olgu mainitud, et peaks olema vastupidi ning poliitiliste rühmituste roll peaks olema tegelikult sellesama rahva, mitte oma kitsa rühma, antud juhul sotside partei teenimine.
Loeme edasi. „Sotsiaaldemokraatide eesmärk on Keskerakonna ainuvõimu murdmine Tallinnas, mida saab teha vaid eesti- ja venekeelseid inimesi positiivse tulevikuvisiooniga ühendades.“
See teeb nõutuks. Kes on eesti- ja venekeelsed inimesed? Kes on sellisel juhul ingliskeelsed inimesed. Kas need, kes elavad Uus-Meremaal, Kanadas, Indias või EL riikides, näiteks Lätis? Kas Ossinovski on ise ka oma rahvusest lahti öelnud ja end mingi „keelsena“ liigitanud? Mis seal taunitavat on, kui keegi end uhkelt kas eestlaseks või venelaseks peab ja seda ka tegelikult on? Tuleme korraks võimumurdmise juurde tagasi.
Selge on see, et Tallinnas liiguvad suurimad rahad ja nende voogude juurde pääsemata on raske maailmarevolutsiooni korraldada. Liialdus? Ei ole, sest maailmamastaabis pole sotsid kunagi oma eemärke varjanud ja selleks pole rohkem ega vähem kui sotsialismi võit kogu maailmas. Äkki pidaski just seda oma väljaütlemises silmas talle koha maksnud Jürgen Ligi?
Koolides kehtiv õppekeel on põhjustanud palju pahandust. Siinkohal arvab Ossinovski: „Kristen Michali ettepanek kaotada Tallinnas venekeelne kool on nii haridus- kui ka lõimumispoliitiliselt võhiklik, sest selle eesmärk pole parandada haridust, vaid hirmutada valijaid ning provotseerida vastureaktsiooni Keskerakonna poolt.“
Esiteks – meil pole ei venekeelseid ega eestikeelseid koole. On koolid, kus õppekeeleks on eesti, vene või mõni muu keel, inglise näiteks. Teiseks – haridust pole võimalik ei parandada, tõsta või korraldada selle kallal veel midagi. On võimalik kujuneda haritud inimeseks või jääda selleks kujunemata. Endine episoodiline haridusminister võiks seda ometi teada.
See pole norimine keelenüanssides, sest selline, paraku juba paar aastakümmet kestnud häma meie haridussüsteemis on viinud selleni, et koolivõrku ning seal keerutatavat raha nimetataksegi ekslikult haridussüsteemiks, kust asjatundjad on kas suuresti ise lahkunud või selleks sunnitud. Rahvusküsimus leiab erakonna esimehe tõlgendatuna uue sisu: „..eestlased ja venelased tuleb Keskerakonna vastu ühendada!“ Mida teha teiste rahvustega või venelaste ja eestlastega, kes kuuluvad Keskerakonda või on nende püsivalijad jääb lahtiseks. Võiks veel pikalt jätkata, kuid võtame kokku ministri enda sõnadega: „Uus valitsus on hea ja eluterve ning suudab arutada, kuidas midagi lahendada.“
Kas pelgalt aruteludest väheks ei jää? Arutelu (loe: suvaline tegevus) eesmärgina on pehmelt öeldes ebaprofessionaalne, kuigi abivahendina võib olla isegi hea.
Siiski on kõik õpitav, lähtekohaks peab aga olema aus tõdemus, et midagi on viltu.
Andres Raid