20.01.2022
Leo Kunnas
Kolmapäeval esines peaminister Riigikogu ees sisutühja poliitilise avaldusega julgeolekuolukorrast, küll aga avasid tegeliku olukorra ja vajadused hilisemad sõnavõtud, sealhugas ka EKRE Riigikogu saadiku, reservkolonelleitnandi Leo Kunnase oma.
“Initsiatiiv, et panna riigikaitsesse lisa järgmise nelja aasta jooksul 380 miljonit eurot, on ainult tervitatav. See on ju sama, mida me pakkusime välja strateegia 2035 parandusettepanekutes, et tõstame kaitsekulud 2,6%‑ile. Sellega see sisuliselt tõusebki kuskile 2,5–2,6%‑le, kui see meede ellu viiakse. Ja samuti ma olin kriitiline arengukava suhtes, sest me ei saa seda koostada selles julgeolekuolukorras 2% raamistikus, vaid peame seda raamistikku suurendama.
Aga nüüd vaatame lähemalt seda sisu, mis me peaksime täpsemalt tegema. Kõigepealt viivitamatud meetmeid, mida me peaksime rakendama sellel aastal. Ja ka selleks meil oleks tegelikult vaja lisaeelarvet. Kui suur see summa on, kas üks neljandik sellest või natuke suurem, seda peaksite te ju edaspidi otsustama. Aga siia kuuluks põhimõtteliselt laskemoon, miinid, tankitõrjevahendid.
Ma peatuksin veel kord sellelsamal Spike LR ehk siis see kahe kilomeetri raadiusega tankitõrje ühekordsete rakettlaskude hankel, mis lähevad nii Kaitseväe kui Kaitseliidu üksustele. See on just üks nendest meetmetest, mis praegu vaja on teha, sest see tõstab oluliselt meie tankitõrjevõimekust.
Oletame, et sõjas iga teine rakett läheb pihta, see tähendab seda, et 200–250 vaenlase soomusmasinat on põhimõtteliselt hävitatud ja see on selline relvasüsteem, mida iga võitleja saab käsitseda ja mida saab väga kiiresti õpetada. Selletüübilised otsused peakski sisalduma selles viivitamatute meetmete paketis, mis siis juba kohe sellel aastal tehakse. See, loomulikult, nagu ma mainisin, vajaks lisaeelarvet või siis valitsuse reservide kaasamist.
Ja teine pool muidugi siit edasi on see, mis me siis teeme ära nelja aasta jooksul, millised võimearendused me jõuaksime ära teha, mis meile hädavajalikud oleks. Siin peaks ka loomulikult tegema mingi jaotuse kohe, mis siis sellest 380 miljonist saab endale sõjaline riigikaitse, mis saaks sisekaitse ja mis saaks teised ministeeriumid laiapõhjalise riigikaitse teostamiseks ja arendamiseks.
Võtame näiteks Siseministeeriumi. Siseministeeriumil elementaarne vajadus nelja aasta jooksul, et teha ära oma põhilised riigikaitse ülesanded ehk sisekaitsereserv, piiri tugevdamine, need on 80 miljonit nelja aasta jooksul. See on kõigest 20 miljonit aastas, see ei ole mingi müstiline summa, mida nad on ise esitanud, ja loomulikult selles raamistikus, kus nad praegu on, ehk neil oli proportsionaalne kärbe ja nad lihtsalt mõtlevad ellujäämise peale, nad päris neid ülesandeid ju ei suuda täita.
Seda oleks vaja teha, sest on ju selge, et see sõjaline konflikt kas algaks või sellega kaasneks relvastatud sisekonflikt, kus piirivalve ja politsei on esimesena tulejoonel. Ja siis loomulikult teised ministeeriumid ehk mis varude keskus siin saaks, mida nemad teeks? Aga sõjaline riigikaitse loomulikult on ikkagi kõige olulisem.
Mida me siis saaksime ja jõuaksime ära teha? Kui me vaatame neid võimelünkasid, siis keskmaa õhutõrje on muidugi esimene, millest me oleme rääkinud ja mille kohta ka riigikaitsekomisjon on teinud Vabariigi Valitsusele kirja, et me peaksime seda tegema. Just peaksime seda tegema kineetilise võimekuse osas ehk konkreetselt relvasüsteemide, raketisüsteemide osas, millega me vaenlase lennuvahendeid ka alla suudaksime tulistada. See on jätkuvalt kõige suurem võimelünk. Meil on konsensus komisjonis, ka komisjoni kaadrisõjaväelaste hulgas, et see on oluline ja see on tähtis, ja ilmselt sama võivad siin kinnitada kõik muud erukindralid, seda eriti õhutõrje ja õhuväe omad.
Sellega me ei tohiks viivitada, sest see ongi nii, et see tsükkel on neli aastat. Kui me teeme selle otsuse praegu, siis me saavutame mingi tulemuse täpselt sellekssamaks 2025. aastaks. Ja loomulikult meil on mõistlik püüda teha neid otsuseid siin koosmeeles, sest see otsus mõjutaks iseenesest ju mitte ainult seda valitsust, praegust valitsust, vaid ka järgmist, võib-olla ka ülejärgmist. Siin me peaks liikuma suurema koosmeele suunas, et need otsused teha.
Loomulikult meil on ka mujal probleeme. Meil on maakaitses mitmeid nõrku kohti, maakaitsel ei ole lähiõhutõrjet, maakaitse kaartulevõimekus on nõrk. Meil oligi ka näiteks meie kriitika selles suhtes, et kas 122 mm suurtükke anda Ukrainale või mitte. See kriitika seisneski selles, et kui meil on endal, meil praktiliselt ei ole üleliigseid suurtükiväe relvasüsteeme, me peaksime tugevdama maakaitse kaartulevõimekust, siis see peaks minema sinna.
Samamoodi pioneerivõimekust on seal vaja tugevdada, pluss me näeme ka seda, et Suur-Tallinna ruumi kaitseks lisaks sellele, et meil ei ole keskmaa õhutõrjet, meil on ka üldiselt vähe vägesid, lihtsalt me vajaksime kolme-nelja pataljoni… vägesid siia lisaks, lihtsalt tavalist jalaväge, mis ei pea olema organiseeritud pataljonide kaupa, vaid mis võib olla ka teistmoodi ehk kuuluks osana maakaitse struktuuri.
Meil on vaja need kõige elementaarsemad sammud lihtsalt teha, et olla paremini valmis selleks sõjaliseks konfliktiks. Kui siinsamas Suur-Tallinna ruumis me võime oletada, et siin ainuüksi potentsiaalset viiendat kolonni võib olla nii palju, et Kaitseliidu Tallinna maleva või Harju maleva üksused ei tuleks sellega lihtsalt üksi toime, siis me ei saa jätta pealinna niiviisi unarusse. Siin on selline loetelu kõige hädapärasematest asjadest, mida oleks vaja teha nii põhimõtteliselt sõjalise riigikaitse, sisekaitse kui laiapõhjalise riigikaitse osas.”