26.11.2019
Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, reservkolonelleitnant Leo Kunnas kirjutab plaanist B selle sõjalises mõistes, sest plaanist A ehk praegusest kaitsestrateegist ei piisa.
„NATO riigid jagunevad täna laias laastus kolmeks. Ühed (siia kuulub ka Eesti) lähtuvad tõsiasjast, et potentsiaalne oht tuleb idast. Teised näevad ohtu hoopiski lõunasuunal. Kolmas, ilmselt kõige arvukam leer arvab aga, et mingit erilist ohtu polegi, kui vahest küberrünnakud ja terroriaktid välja arvata.
NATOs on alati olnud sisevastuolusid ja probleeme. Toon paar näidet. Pärast „mustade kolonelide“ võimuhaaramist tahtsid mõned liikmesriigid Kreekat alliansist välja visata. 1966. aastal lahkus Prantsusmaa koguni NATO sõjalisest struktuurist (pöördus sinna tagasi alles 2007. aastal). Vene ohu hindamisega pandi pikka aega täielikult puusse. Allianss läks lõhki Iraagi sõjast osavõtu küsimuses.
Ma ei hakka siin üle kordama presidentide Donald Trumpi ja Emmanuel Macroni terav-kriitilisi ütlusi meie alliansi võimekuse kohta. Need on üldteada. Kas NATO on nüüd erimeelsuste ja vastuolude poolest välja jõudnud mingisse ajaloolisesse madalpunkti? Kui on, siis milles see madalpunkt seisneb?
See ei väljendu erinevates ohuhinnangutes või teravas poliitilises retoorikas, isegi mitte mõne liitlasriigi isepäises tegutsemises. Seda kõike on varemgi ette tulnud, kuid need erimeelsused jäid poliitilisele tasandile. Seevastu Türgi otsus hankida Venemaalt S-400 tüüpi kaugmaa-õhutõrjeraketikomplekse, mõistagi koos juhtimissüsteemiga, viib vastuolud aga nö põllule, igapäevase sõjalise koostöö tasandile.
Kuidas on Türgil pärast seda võimalik jätkata osalemist NATO ühtses õhukaitsesüsteemis? USA hoiab Türgi territooriumil Incirliki õhuväebaasis teatavasti ka tuumarelvi. Mida ameeriklased nüüd ette võtavad? Millised saavad olema Türgi edasised suhted USA ja teiste alliansi liikmesriikidega? Oleks rumalus nende probleemide eest pead liiva alla peita.
Aga nüüd plaan B juurde. Et sellest rääkida, on vaja kõigepealt määratleda, mis on plaan A ja mis sel plaanil viga on.
Pärast Ukraina sõja puhkemist on NATO tervikuna ning eriti Venemaaga piirnevad Ida-Euroopa liitlased, seahulgas Balti riigid, ette võtnud rea samme oma kaitsevõime tugevdamiseks. Paraku on jõupingutused olnud aeglased ja ebapiisavad. Need ei loo Kirde-Euroopas piisavat jõudude tasakaalu, ammugi usutavat sõjalist heidutust Venemaa Lääne sõjaväeringkonna ning Valgevene vägede vastu. Plaan A ehk praegune plaan rajaneb seega puhtpoliitilisele heidutusele, s.t naiivsele usule, et NATO võiks Venemaad heidutada ainüksi oma olemasolu, suuruse, tuumarelva ning liitlaste relvajõudude koguhulgaga. Sisuliselt on tegu riigikaitselise peenhäälestamisega, kuna rohkemaks ei jätkuvat nagunii tahet, raha ega muid eeldusi.
Ma ei ole ainuke plaani A kriitik. 2016. aastal ilmus mõttekoja RAND Corporation raport, kus väideti, et NATO vägede puudujääk Kirde-Euroopas on umbes seitse rasket brigaadi, mistap sõjalise agressiooni korral võivad Vene väed jõuda Tallinna ja Riiani loetud tundide jooksul. Sarnaseid mõttepabereid, aruandeid ja raporteid on pärast seda ilmunud ridamisi. Neist uusim, mõttekoja Jamestown Foundation raport „How to Defend the Baltic States“ ilmus alles käesoleva aasta oktoobris. Kindlasti pole mul neid kõiki, aga kui trükkisin välja need, mis ajapikku kogunenud, sain kümnekonna sentimeetri paksuse paki.
Plaan B hakkab pihta sellest, et NATO peaks looma Kirde-Euroopas juhtimisstruktuuri, millega sõja korral oleks siin võimalik vägesid üldse juhtida. Jamestown Foundationi raport pakub välja, et seismaks vastu Venemaa 6. armeele, 1. tankiarmeele, 20. armeele ning Kaliningradi oblastis paiknevale 11. armeekorpusele peaks USA taaslooma oma külma sõja ajal Euroopas paiknenud 7. armee staabi ja muud juhtimiseks vajalikud elemendid.
Ka on selge, et Poolas teispool Suwalki koridori paiknev Kirdekorpuse staap ei suudaks vähegi tõsisema agressiooni puhul Baltikumis paiknevaid NATO vägesid juhtida. Selleks on vaja kohapeal paiknevat eraldi armeekorpuse staapi ning diviisistaape igasse Balti riiki.
Kui pole juhtimist, pole midagi. Minna Venemaa paljudel õppustel sissetöötatud ja väljatreenitud juhtimisstuktuuri vastu mingi kiirkorras püsti pandud hädavariandiga tähendaks kaotust.
Plaan A neljast hävituslennukist Šiauliais ja Ämaris, pataljonide lahingugruppidest igas Balti riigis ning liitlasvägede õppustest ei piisa. Usutavaks sõjaliseks heidutuseks vajalik liitlasvägede kohalolek oleks üks raske brigaad, kaugõhutõrje üksus ning vähemalt 12 hävituslennukit igas Balti riigis, lisaks peaksid Läänemerel regulaarselt seilama NATO riikide laevad.
Ka Balti riigid ise peaksid senisest palju rohkem pingutama. Jamestown Foundationi raporti hinnangul peaksid lõunanaabrid Läti ja Leedu veel kumbki ühe brigaadi juurde looma ning kõik kolm riiki muutma oma üksusi raskemaks, s.t hankima ja rakendama tanke. Ka peaksid Baltimaad kiiresti ja otsustavalt suurendama sõjaaja relvajõude, kusjuures Läti peaks taastama ajateenistuse, kuna pole võimeline piisava suurusega täiselukutselist armeed looma, ning täitma muud olulisemad võimelüngad.
Kas Balti riigid on selleks suutelised? Oleme suutelised demograafiliselt ja organisatoorselt, aga mitte finantsiliselt või majanduslikult – hindab sama raport, pakkudes samas välja lihtsa lahenduse – suuremad ja tugevamad liitlasriigid, eriti USA, peaksid oma väikesi ohustatud liitlasi relvastama-varustama.
Kas suudaksime oma liitlasi, muuhulgas lõunanaabreid, veenda, et peaksime üle minema plaanile B? Ma ei tea seda, aga igal juhul peaksime rääkima nendega ausalt ja otse.
Meie ise peaksime aga ehitama üles iseseisva kaitsevõime mahus, mis võimaldaks kõige ohtlikuma ohustsenaariumi ehk laiaulatusliku kallaletungi realiseerimise korral riigi võtmepiirkondi kuni liitlasvägede põhijõudude saabumiseni tõesti enda käes hoida.
Ka meil on juhtimisega probleeme. 2014. aastal, kui Ukraina sõda juba käis, kaotas kaitsevägi kaitseringkonnad, andes Eesti tingimustes üliolulise territoriaalse juhtimise ülesande üle Kaitseliidule, aga mingit ressurssi, eelkõige inimesi, selleks ei andnud. Vahepeal on palju aega kaotsi läinud. Kaitseliit on saanud selle ülesandega tõsisemalt tegelema hakata alles viimasel paaril aastal.
Samuti ei tohiks Staabi- ja sidepataljoni Tallinnast välja viia ega Kaitseväe Peastaabist lahutada. Selle üksuse põhiülesanne ongi ju peastaabi tegevuse tagamine ning side korraldamine liitlasvägede ja alluvatega.
Kui rääkisin eelmisel aastal Ameerika Ühendriikidelt suurema sõjalise abi küsimisest, paljud naersid või vähemalt muigasid. Nüüd soovitab seda USA valitsusele nende oma mõttekoda. 25 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi on liiga väike. Kuna meil on väljaõpetatud ja üksusepõhiselt organiseeritud reserväelasi üle kahe korra rohkem, oleks nende relvastamine-varustamine USA ja teiste suuremate liitlaste abiga täiesti teostatav ülesanne.
Olulisematest võimelünkadest mahuks miiniveeskamise ja rannakaitse võimekuse loomine kaldal baseeruvate ehk tavalistele veoautodele pandud rannakaitse-raketikompleksidega meie kaitsekulutuste raamistikku. Siin oleks tegu mõnekümne miljoni euroga. Sama ei kehti soomusmanöövrivõimekuse ehk tankide ja keskmaa-õhutõrje kohta. Nende ülesehitamine vajaks rahastamist väljastpoolt kaitse-eelarvet ehk maakeeles laenamist.
On vaja otsida taskukohaseid lahendusi. Uute tankide hankimine käib meile üle jõu. Suurbritannia on praegu moderniseerimas 1990. aastatel toodetud Challenger 2 tanke, aga struktuuri vähendamise tõttu jääb umbes 70 masinat üle. Kas ei oleks mõistlik küsida ühelt meie kõige olulisemalt liitlaselt tanke „poliitilise sõbrahinnaga“ ning saadud tankid koos brittidega moderniseerida? Kuna sama tüüpi tankid on koos Suurbritannia pataljoni lahingugrupiga juba nagunii Eestis, muudaks see meile tankide kasutuselevõtu ja opereerimise palju lihtsamaks kui mõne teise tankimudeli puhul.
Mõlemal juhul, nii keskmaa-õhutõrje kui ka tankide puhul peaks põhivarustuse hange mahtuma ära 150 miljoni euro raamistikku ehk jääma alla selle.
Mis puudutab teisi võimalikke sõjalise ohu stsenaariume – kukutamisrünnakut, hübriidsõda irregulaarsete relvaüksustega või siseriikliku relvakonflikti esilekutsumist vaenulike eriteenistuste poolt – ka siin oleme kaugel sellest, et oleksime nende nende tõrjumiseks hästi ette valmistunud.
Kukutamisrünnaku eesmärgiks oleks tõenäoliselt ootamatuse efekti ära kasutades hõivata Tallinna võtmeobjektid ning halvata sellega riigi juhtimine. Selle tõrjumine eeldab, et Suur-Tallinna ruumis oleks selleks vägesid.
Oleme talitanud sõjalisele loogikale vastupidiselt ning väeosi hoopiski Tallinnast välja viinud. Sellega oleks pidanud kaasnema uue sõjaväelinnaku rajamine Suur-Tallinna piirkonnas, Jägalas või Männikul, aga seda ei juhtunud. Ka Scoutspataljoni loomisel täiselukutselise üksusena oli üks selge tagamõte – viivitamatu reageerimine kukutamisrünnakule kohe kui see aset leiab. Kuna ajateenistuse mahu suurendamine 4000 inimeseni aastas eeldab nagunii täiendava infrastruktuuri rajamist, oleks väeosade ringikeerutamise asemel mõistlik nüüd see uus linnak ehitada ning koos sellega tõsta ka valmisolekut kukutamisrünnaku tõrjumiseks.
Veelgi karmim on aga lugu hübriidsõja ja vaenulike eriteenistuste organiseeritud siseriikliku relvakonfliktiga. Nende tõrjumise põhivastutus ei lasu mitte kaitseministeeriumil, vaid siseministeeriumil. Siseriikliku relvakonflikti korral võib kaitseväe kasutamine osutuda suisa kahjulikuks, samas rakendaksid ebaseaduslikud relvaformeeringud meie vastu kõhklematult sõjaväerelvastust ja -taktikat.
Siseministeeriumi valitsemisalas kaotati ajapikku kõik, mis oli vähegi sõjaväestatud – Sisekaitse Operatiivrügement, päästekompaniid ja piirivalve ning struktuur tervikuna lihviti nõnda õhukeseks, et suudab täna täita ainult igapaevaseid ülesandeid. Loodav sisekaitsereserv täidaks need lüngad, aga sellekski on vaja raha. Ka siin tuleks toimida ratsionaalselt ja säästlikult ning teha see ära alla 100 miljoni euroga, mis tähendab, et plaan B tähendaks kokku umbes 400 miljonit eurot laenu.
Kas praegune valitsus suudab kõike seda teha ehk valida plaani A ehk puhtpoliitilise heidutuse kõrvale plaani B ehk sõjalise heidutuse, seda ma ei tea. Eelmised valitsused ega riigiaparaat tervikuna pole seda igatahes suutnud.
Järgmise aasta lõpuks valmivad uued riigikaitse ja siseturvalisuse arengukavad, mis hõlmavad ajavahemikku 2021-2030. Kaotada, laiali saata, ära jätta või vähendada on lihtne. Erilist kunsti ega tarkust see ei nõua. Millegi uue loomine on aga raske ning praegune valitsus oma ametiajal selle töö vilju ei näeks. Kui otsustame midagi nüüd, näeme tõsisemaid tulemusi alles 4-5 aasta pärast.“