Kui tahad okupeerida riiki ilma relvadeta, on sul vaja mitte vallutajaid, vaid koduseid käsilasi – marionettvalitsust, kes täidab käske ilma kahtlusteta, ilma südametunnistuseta, ilma selgroota.
Kõigepealt tuleb neil kaotada piir tegelikkuse ja vale vahel. Teha nii, et inimesed ei suudaks enam eristada sihikindlat hävitust juhuslikust saamatusest. Täita õhk sõnadega “paratamatus”, “keerulised ajad”, “rahvusvahelised kokkulepped” – sõnad, mis kõlavad tähtsalt, kuid tähendavad vaid üht: rahvas peab kannatama, et käputäis reetureid saaks kasu lõigata.
Siis tuleb kaos. Kaos ei ole viga – see on tööriist. Seadused muudetakse tähendusetuks, vara jaotatakse õigusteta, inimesed aetakse üksteise vastu, et nad võitleksid valede vaenlastega, kuni tõelised reeturid jalutavad rahulikult läbi varemete.
Järgmine samm on kiirus. Kui kõik toimub piisavalt kiiresti, ei jõua keegi reageerida. Kui veel eile tundus, et midagi saab päästa, siis täna on kõik juba müüdud, allkirjad antud, reeturid oma osa saanud. Ja rahvale jääb vaid mõru iroonia: “Ju siis pidigi nii minema.”
Ja lõpuks saabub silmakirjalik kahetsus. Need, kes istusid troonil ja juhatasid hävingut, tõmbavad nüüd tagasihoidlikult õlad üles: “Aeg oli selline – mis mul üle jäi?” Nende käed on puhtad, pangakontod täis, ja rahvas, kes kord uskus, et on peremees omal maal, ärkab võõral territooriumil, mille nad ise maha magasid.
Selline on riigi langemise mehhanism. Mitte läbi lahinguvälja, vaid läbi bürokraatia, mitte relvade, vaid valedega. Mitte võõraste vägedega, vaid omaenda reeturitega.
Hannes Võrno, sotsiaalmeedia