Riigikaitsemaks, et kaitsta kerjuseid…

Riigikaitsemaks kõlab praeguses rahvusvahelises olukorras justkui mõistlikult, kuid võimulolijate poliitika näitab, et see ei ole julgeolekuga eriti seotud, vaid pigem augutäitemaks – enne seda on juba selline maksukoorem selga pandud, et uus, õilsa sildiga maks, mis on kolmeks jaotatud, on lihtsalt baskakkide (mongoli-tatari maksukogujad Venemaal) uus leiutis.

Või nagu kirjutab vaimulik Veiko Vihuri: “Pigem on uue ringi maksutõusude nimetamine “julgeolekumaksuks” või “riigikaitsemaksuks” küüniline ja kurikaval võte, et võimalikku nurinat maha suruda – kodanikule koputatakse südamele, et vaata, inimene, see maks on nüüd sinu julgeoleku heaks. Või sa ei ole oma riigi patrioot, et sa nurised?”

Reformikatest, kahesajatajatest ja sotsidest koosnev maksukogujate kamp ei kujuta ette, mida nad riigile teevad. Kui rahvas röövitakse paljaks riigikaitsemaksuga, siis võib juhtuda, et inimesed ei tahagi enam seda puuk-riiki kaitsta. Inimeste südames on küll alati soov kaitsta oma kodumaad, aga vale poliitikaga saab seda nõrgendada või sootuks kaotada.

Ukraina on hea näide igas asjas. Hiljutiste andmete järgi on rindemeeste keskmine vanus 43 eluaastat, mis tähendab, et suur osa sõdijatest on 50-60-aastased, see aga omakorda tähendab, et noored mehed on sõja eest pakku läinud. Nad ei taha sõdida riigi eest, mis pole neid toetanud – ja väidetavalt lahkusid tuhanded noored riigist juba ammu enne sõda, sest ei näinud seal tulevikku. Euroopa Liidu statistikaameti Eurostati andmetel elab ELi riikides 4,3 miljonit ukrainlast, kellest 860 000 on 18-aastased või vanemad mehed, sõjaväekohuslaste riigist põgenemine jätkub ning uudised räägivad, et Tisza jõe ääres on koguni põgenevaid desertööre maha lastud.

Eestis võib sõja korral tulla sama asi – juba praegu näitavad uuringud, et päris palju on neid, kes pühivad siis kodumaa tolmu jalgadelt või on valmis kaitses vaid passiivselt osalema (mitte rindele minema). Ehk nagu ütleb kaitseministeeriumi aastatagune uuring – 64 protsenti Eesti inimestest on rünnaku korral valmis riiki ka ise kaitsma. Siis polnud majandusasjad ja inimeste hakkamasaamine veel nii karmid kui on praegu. Kui nüüd riik nülib rahvalt seitse nahka, et automaate osta, siis pole pärast neid kellelegi kätte anda.

Üldise patriotismi baasil ei maksa alahinnata seda, et tekib (on juba tekkinud) päris suur kontingent, kes ei taha sellise Eesti eest võidelda ja kel pole ka mille eest võidelda. Hiljuti kirjutas üks inimene sotsiaalmeedias sellest, kuidas ta tahtis Tallinna lähistel mereranda pääseda, kuid see ei õnnestunud kuidagi, sest igal pool olid “Eramaa” sildid ees. “Miks ma peaksin sõdima maa eest, kus ma ei pääse isegi mereranda?” küsis ta retooriliselt. Kõigil eestlastel pole oma maja ja pealinna siirdunud noored elavadki üürikorterites – kui sõda saabub, polegi nagu millegi eest sõdida. Rail Balticu eest?

Siinkohal ei maksa unustada ka seda, et eestlust ja rahvuslikku patriotismi tegelikult surutakse riikliku poliitikaga maha, pigem rõhutatakse multikultuursust, üleilmastumist, siia veetakse ohtralt võõraid – ja migrantidest pole kusagil riigikaitsjaid. Sada tuhat ukrainlast ei põgenenud siia, et hakata Eesti eest sõdima. Ainsad, kel on tõsiselt põhjust relv kätte võtta, on põlisrahvas eestlased, ja nende patriotismi hööveldab riik suurte laastudena maha. Eestlaste nooremad põlvkonnad on üha enam maailmakodanikud, keda Julius Kuperjanov enam ei innusta.

Kaja Kallase valitsus ja jätkav kaitseminister Hanno Pevkur ilmselt isegi ei mõelnud sellele, et Nursipalu rahvaga konflikti sattudes kustutab riik paljude kaitsetahte. Kas on indu minna sõtta, kui su kodu on võetud – õige asja nimel küll, aga kodu siiski enam pole? Ka praegu võib küsida – kas on tahtmist minna sõtta, kui riik, kes sind mobiliseerib, on su just paljaks riisunud?

Muidugi loodavad võimulolijad liitlastele ja see on taas kahtlane valik. Kui Prantsusmaa algatas jutud võimalikust sõdimisest Ukrainas, öeldi paljudes Lääne-Euroopa riikides: mis peaksid meie noored mehed võõral maal surema? Kõvasti vähem, aga ka Baltimaade kohta öeldakse sama. Ja kui puhkeb suur sõda NATO ja Venemaa vahel, siis tahab poola sõdur võidelda Poolas, soomlane Soome idapiiril, norrakas Põhja-Norras – teistesse riikidesse surema minna eriti ei taheta. Nii et saksa sõdureid Luhamaale väga loota pole ning brittide armee ei suutvat isegi oma saart kaitsta.

Eestis luuakse uute maksutõusude ja sealhulgas julgeolekumaksuga pinda sellele, et maks on, aga kaitsjaid jääb napiks. Kerjus sõtta ei kipu. See, et paljud eestlastest välismaale elama kolivad, näitab, et inimesed hülgavad riigi, mis enne hülgas neid. (Välismaal elavate Eesti kodanike arv: 121 181 (2022), ligikaudu 8,8% kogu rahvaarvust.)

Uued Uudised