05.07.2019
Riigikogu esimees Henn Põlluaas kõnet pidamas.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas ütles 3. juulil laulupeotule vastuvõtmise tseremoonial, et laulupeod on alati väljendanud eesti rahva usku, lootust ja tahet olla ise oma maa peremees.
“Kallid hilised kokkutulnud, eesti rahvas, sõbrad ja külalised!
150 aastat tagasi peeti Tartus Eesti esimene üldlaulupidu, mis väljendas eesti rahva usku, lootust ja tahet olla ise oma maa peremees. Sellest suurest ühislaulmise peost kujunes välja traditsioon, ilma milleta me ei oska Eestit ettegi kujutada. Nagu esimeselgi laulupeol, sümboliseerib laulupidu meile kustumatut vabadusetahtet ja isamaa-armastust. Nii oli see ka rasketel okupatsiooniaastatel.
Esimesel laulupeol kõlas esimest korda laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, millest kujunes Eesti Vabariigi hümn ja mis sai endale ametliku staatuse alles eelmisel aastal, Eesti sajandal juubeliaastal. Selle laulu saatel pühitseti 135 aastat tagasi sisse ka Eesti lipp.
Ma olen kindel, et Eestis ei ole mitte ühtegi peret, kelle liikmed ei oleks selle saja viiekümne aasta jooksul olnud seotud laulupeoga. See on meie rahvuslik paleus ja uhkus. Ka minu pere on laulupidudel laulnud läbi viie generatsiooni.
80 aastat tagasi lisandus kooslaulmisele ka ühine tantsimine. Hoopis noorem on aga laulupeo tule traditsioon.
Täpselt 50 aastat tagasi, kui tähistati üldlaulupeo sajandat aastapäeva liikus esmakordselt üle Eesti laulupeo tuli, mis oli süüdatud laulupidude hällikohas – Tartus. Ta lõpetas oma teekonna Tallinnas Lauluväljakul, kõrgel tuletornis. Sellest kujunes välja uus tava, mis sümboliseeris meie rahvuslikku ühtekuuluvust ja ka keerulistel nõukogude aastatel. Laulupeol on ülisuur osa selles, et vabaduseleek meie rahva südametes ei kustunud.
Ka tänavu alustas 27-nda Laulupeo tuli oma teekonda Tartust ning liikus juunikuu jooksul läbi vaba Eestimaa kõikide maakondade ja erinevate linnade.
Täna jõudis ta lõpuks Tallinnasse ning praegusel õhtutunnil seisame me siin Toompeal selle kuldselt leekiva tõrviku juures. Me mõtleme kui tõeliselt vabad eestlased, kellel on oma eneseteadvus, oma riik, kes on uhked oma rahvuslikele väärtustele ja ehitavad üles oma ühist tulevikku. Andku see tuli meile ja järeltulevatele põlvedele jõudu!
Enne algavaid pidupäevi läheb laulupeotuli veetma ööd Pika Hermanni torni, meie vabaduse kantsi, kiirates oma valgust üle terve Eesti. Seal on ta olnud ka kaks korda varem – 1994. ja 2004. aastal. Edasi rõõmustab tuli juba laulupeole kogunenud tantsijaid ja lauljaid oma sära ja hiilgusega, heasoovlikkuse ja sõbralikkusega.
See õnn ja heameel ei valda meid ainult tantsuväljakul või laulakaare all. Laulupeo tuli väljendab elurõõmu ja särtsakust kõigile eestlastele, ükskõik, kus nad ei viibiks ja ka meie külalistele. Koos lauldes, tantsides, hingates ja mõteldes elab tuli meie kõigi silmades ja südametes.
See tuli, mida ma käes hoian, ei kustu. Ta jääb meie südametesse lõõmama, kuni järgmisel laulupeol sünnib päikesest juba uus! See on meie igavene tuli.
Soovin teile kõigile kauneid peoelamusi!”