Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üheks peamiseks eesmärgiks on kodanikele poliitikas võimalikult laia valikuõiguse andmine. See ongi demokraatia, mida on alati käsitletud valitsusvormina, kus kodanikud teevad otsuseid ise, kas otse või oma valitud esindajate kaudu.
Viimastel aastakümnetel on palju kõneldud liberaalsest demokraatiast, mil puhul toonitatakse lisaks ka vajadust kaitsta isiku- ja kollektiivseid õigusi. Ent see ei saa väärata demokraatia põhituuma. Vastasel korral oleks tegemist vahva sõdur Švejki kirjeldatud olukorraga, mil maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem, kui see, mille sees ta on.
Samuti on sügavalt eksitav vastandada esindusdemokraatiat otsedemokraatiale. See oleks ühe olulise demokraatia tööriista eitamine. Kui väita, et kodanikud on referendumitel kergesti manipuleeritavad, siis tuleks tunnistada, et esindajate valimiste puhul on manipuleerimine hoopis lihtsam ning sellles kartuses järjekindel olla soovides tulekski esmalt ära jätta just valimised.
Rahvahääletused aitavad luua sidusat ühiskonda ja väldivad poliitika võõrandumist kodanikest. Kõige tihedamate rahvahääletustega riik on üks maailma õitsvamaid maid, nimelt Šveits. Ida-Euroopa riikidest on alates 1990. aastatest kõige rohkem üleriiklikke rahvahääletusi (20) toimunud Sloveenias, ning pole imestada, et ka inimarengu indeks on selles riigis Ida-Euroopa kõrgeim. Leedus samal ajal toimunud neliteist ja Lätis üheksa üleriiklikku rahvahääletust. Eesti referendumikultuur, millele panime aluse juba kahe maailmasõja ajal, kui Sloveenia riiki veel üldse olemas polnud, on aga hääbumas. Meil on peale iseseisvuse taastamist toimunud vaid kaks üleriiklikku referendumit, viimane neist kaheksateist aastat tagasi.
Rahvahääletused töötavad demokraatia instrumentidena ainult neis riikides, kus kehtivad kodanikuvabadused ja poliitilised õigused. Näited Natsi-Saksamaalt või Nõukogude Liidust, mida mõnikord šarlatanlikult tuuakse, ei päde. Parlamendi- ja teiste esinduskogude valimisi me ju ei välista seetõttu, et need paljudes autoritaarmaades samuti toimuvad.
Rahvahääletused võivad olla juriidiliselt siduvad ja mittesiduvad, viimast samastatakse tihti nõuandva referendumiga ning kutsutakse otsedemokraatia “pehmeks vormiks”. Mittesiduva referendumi mõistet Eesti õigusaktides ei ole, selle asemel kasutatakse rahvaküsitluse mõistet. Ent see ei tähenda, et seesinast mittesiduvat rahvahääletust üldse ei maamunal ei eksisteeriks. Mõistagi on siduvad referendumid paremad kui mittesiduvad, sest kodanikule antav signaal on selge: ainult sinu hääl loeb. Mõnes riigis on kehtestatud rahvahääletuse siduvus poolthäälte teatavast ülekaalust või teatavast kodanike osalemise proportsioonist alates. Tihti aga kinnitatakse enne referendumit, et ehkki see on juriidiliselt mittesiduv, loetakse tulemus poliitiliselt siduvaks.
Rahvahääletused toimuvad Euroopa maades nii riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, viimased saavad loomulikult toimuda ainult kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate küsimuste üle, nii nagu ka kohalik volikogu ei saa oma pädevuse piire ületada. Referendumil osalemisõigus on kohaliku esinduskogu valijatel.
Kohalike rahvahääletuste reeglid varieeruvad erinevates riikides. Rahvahääletuse võib algatada kohalik täitevvõim või esinduskogu näiteks Austrias, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Slovakkias, Soomes ja Tšehhis. Rahvas saab kohalikul tasemel referendumeid algatada näiteks Bulgaarias, Norras, Prantsusmaal, Saksamaal, Slovakkias, Sloveenias ja Šveitsis. Kohalikud rahvahääletused on siduvad vähemalt mõnedes küsimustes näiteks Islandil, Itaalias, Poolas, Šveitsis ja Tšehhis.
Nagu märgib üks juhtivaid kohaliku demokraatia eksperte Marburgi ülikooli professor Theo Schiller, on Euroopa riikides kohalikud rahvahääletused alates 1990. aastatest läbi teinud eduloo. Nii nagu üleriigiliste referendumite sageduselt vaatab Eesti teistele Euroopa maadele alt üles, oleme kohalike rahvahääletuste puhul samuti erand. Mitte positiivne erand. Meil mingit edulugu toimunud ei ole. Näiteks Soomes on aastatel 1991-2007 (hilisemaid andmeid mul pole) toimunud 48 kohalikku referendumit, siis meil Eestis on küll kirjutatud palju igasugu palvekirju, aga kohalikke rahvaküsitlusi on toimunud ülivähe.
26. oktoobril oli Riigikogus arutusel EKRE esitatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise eelnõu, millega oleks ennistatud 1999. aasta eelne olukord, mil kohalik rahvahääletus oli kohaliku omavalitsuse teostamise üks vorme. Eelnõus ei pakutud täpsemaid reegleid, vaid need – kes võib rahvahääletuse algatada, kas need oleksid siduvad või mitte – on jäetud kohalike omavalitsuste endi kehtestada. Pole alust arvata, et volikogud oma võimu üleliia palju ära anda tahaksid ning seega kohalikku võimu destabiliseeriksid. Aga eelnõu võib ka täiendada nii, et rahvahääletuse peamised reeglid oleksid juba üleriiklikult sätestatud.
Peamine on aga tahe rahvahääletuse võimaluse loomiseks. Paraku märkis valitsuse esindaja põhiseaduskomisjonis, et peamiseks põhjuseks, miks valitsus eelnõu ei toeta, on see, et Eesti ühiskonna küpsus pole võrreldes Saksamaa ja Šveitsiga piisav ning siduvate tulemustega rahvahääletus/rahvaalgatus võib kaasa tuua võimalusi kohaliku omavalitsuse elanike demagoogiliseks ärakasutamiseks poliitilise võitluse huvides.
Mulle ei meeldi asjatult dramatiseerida, aga leian, et see valitsuse peamine põhjendus on meie Eesti ühiskonda alandav, seda isegi hullemalt, kui Pätsi omal ajal teatega, et rahvas on haige. Ning mitte ainult. Kui tuua mõni autokraatliku hoiaku näide, siis just siin see on. Kardan, et eelnõu seaduseks ei saa.
Lootust ei tasu siiski kaotada. Valitsuskoalitsioonid tulevad ja lähevad, ent Eesti jääb. Kui praegune võimukoalitsioon keelab kodanikele siduvad rahvahääletused, siis saab neid teha esialgu mittesiduvatena – rahvaküsitlustena, kinnitades, et nende tulemus on poliitiliselt siduv.
Jaak Valge
Riigikogu liige (EKRE)
ajaloolane
LOE LISAKS
EKRE eelnõu hakata omavalitsustes korraldama siduvaid rahvahääletusi läbis esimese lugemise
Uuring näitab: Eesti rahvas suudab referendumil langetada vastutustundlikke otsuseid