Riigikogu Valges saalis jõudis esmakordselt avalikkuse ette Jaak Valge ajalooraamat “Eesti parlament 1917-1940”

23. aprillil esitleti Toompea lossi Valges saalis ajalooraamatut “Eesti parlament 1917-1940”, mille pani kokku EKRE saadik Riigikogus Jaak Valge.

Raamatu autori au jagas Jaak Valge kohe kaasautoritele laiali, teatades, et see on kollektiivne looming. Samuti ei rääkinud ta oma kõnes mitte tänase Riigikogu eelkäijatest, mille sajanda aastapäeva ajamaagia on nagunii Eesti ühiskonnani toonud, vaid keskendus raamatu loomisele.

Töö raamatu “Eesti parlament 1917-1940” kallal algas Jaak Valgele 2015. aastal (mil ta ei arvanudki, et selle valmimise ajaks on ta Riigikogu saadik) ja esialgu oli temal kasutada tohutu seostamata infolaama – sellest tuli ajaloolasel hakata piltliku skulptorina looma kuju käsikirja näol. “Tellija ehk Riigikogu Kantselei soovis ülevaadet kõigist Riigikogu koosseisudest ja nende tegutsemisest ning lühiessee kujul mõjukamaitest parlamendiliikmetest  – sellised soovitused on sellise raamatu puhul mõistetavad ja see jättis mulle ka üsna vabad käed,” rääkis Jaak Valge.

Ajaloolase sõnul oli tal allikaid palju ja tegevusväli seega lai, ning see, mis temal jäi tegemata, tuleb edaspidi kellelgil teisel ära teha. Ta tõi näiteks, et Soome Eduskunnast on kirjutatud kümme käsitlust ja viimane, 100. aastapäeva oma, oli kümneköiteline.

Raamatu loomisel oli fookuses poliitiliste probleemide kirjeldus ja analüüs, kuidas parlament neid lahendas. “See sobis mulle, sest see huvitab ka mind ennast,” märkis Jaak Valge. Ta keskendus nendele sisulistele muredele Eestis, kus parlament kõige rohkem kogu Eestit puudutavaid otsuseid tegi. Kuna 1934. aastani oli Riigikogu Eesti poliitika keskmes, siis tema ajalugu on ka riigi ajalugu. Välispoliitikast on raamatus siiski suhteliselt vähe kirjutatud.

“Kuna parlament oli kriitiliste otsuste epitsentris, siis tema otsustest sõltus Eesti ajaloo käik, kuid tollaste otsuste poliitilised raamid olid erinevalt tänastest väga laiad,” selgitas Jaak Valge. “Halva otsusega võis ühiskonna suunata vigasele teele – tollane parlamendienamus tegi vahel täiuslikult briljantseid otsuseid, mõnikord aga ahastamapanevalt halbu. Mõnes kohas läks otsus üle noatera ja ma olengi viidanud, et areng oleks võinud ka teistmoodi minna, see oleks meie tänast olekut võinud muuta nii halvemaks kui paremaks.”

Jaak Valge nentis, et poliitiline ajalugu on poliitika osa ja seetõttu on oht kirjutada see põhjendamatult positiivseks ja heroiliseks. Tema puhul jälgis Riigikogu Kantselei mahtusid ja tekste ning ajagraafikut, kuid sisusse ei sekkunud – seda tegid osaliselt retsensendid. Arutluse all olidki näiteks see, kas Viktor Kingissepa rolli maksab tähtsustada, ja ka mõiste “pseudoparlament” Riigikogu kohta pärast 1934. aastat. Üheskoos leiti, et Kingissepa roll ajaloos on siiski tuntavalt oluline ja temast kirjutati täpsemalt, kuid pseudoparlamendi mõiste asendati sõnaga “kvaasiparlament” – ehk siis mitte võlts-, vaid poolparlament.

Jaak Valge sõnul ei piiranud tema akadeemilist vabadust raamatu kirjutamisel ei riik ega süvariik, ja probleemiks polnud seegi, kas tal võiks olla akadeemiline kallutatus “rahvusäärmusluse” poole. Ajalugu on ju võimalik kirjutada nii, kuidas seda näha tahetakse, ja ka nii, et see on vastuolus ühiskonnas kujunenud arvamustega, sest kõigil on õigus ka ideoloogilistele eelistustele. Tema lähtus siiski faktipõhisest ajalookäsitlusest, mis iseloomustab just häid ajaloolasi.

Jaak Valge sõnul on seejuures vajalik enesereflektsioon, mis lubab ennast kontrollida, et loomingust ei tuleks põhjendamatut ülistust või karikatuuri, millel kujutletavat ära ei tunta. Ajaloolane lisas, et nagu täna, polnud tollalgi poliitikas ei ingleid ega saatanaid, demokraatlikult valitud parlamentides on alati esikohal arvamuste paljusus.

Ta tõi näiteks vapsid, kes polnud süüdi paljudes asjades, mida neile süüks pandi, kuid nad tegid ka palju vigu. Sotsiaaldemokraatide panus polnud just hea 1933. aasta sündmustes, kuid oli positiivne Vabadussõjas ja 1924. aasta majanduskriisi ajal. “Ma hindasin need kohad erapooletult ära,” kinnitas Jaak Valge.

Pärast Jaak Valget sai sõna ka Riigikogu esimees Henn Põlluaas, kes tunnustas nii Jaak Valget kui ka kogu raamatut loonud loomingulist kollektiivi, rõhutas köite olulisust eelkäijate tegevuse mõistmisel ja tuletas meelde, et just sel hetkel sada aastat tagasi istusid Asutava Kogu saadikud Estonia teatris koos.