15.04.2019
Kaja Kallase kõne Riigikogus oli kui ilusasti voogav udujutt.
Lilla koalitsioon sai Riigikogus maha hääletatud, kuid Kaja Kallase kõnes kõlasid tugevalt Goebbelsi kirja pandud noodid.
Esmaspäeval üritas Reformierakonna peaministrikandidaat Kaja Kallas Riigikogus peetud kõnega koalitsiooni lõhestada ja valitsuse moodustamiseks mandaati saada, kuid pidi tõdema, et teda toetasid vaid 45 saadikut 53 vastu.
Kaja Kallase esinemine oli segu räigetest süüdistustest, enesekiitusest ja lilla koalitsiooni seisukohtade ülistamisest. Ta tunnistas juba alguses, et nagunii tema valitsusele heakskiitu ei anta ja lubas seetõttu endale tohutut demagoogiapuhangut alates naiste õigustest ja meeste ülevõimust kuni hirmutamiste ja peaaegu et maailmalõpu ennustusteni, juhul kui Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioon võimule saab.
Kallase kõnele võibki ette heita liigset reljeefsust, ülearu teravat piiritõmbamist tema ja Ratase valitsuste vahele – ühelt poolt justkui olnuks kõik meeletult hästi, kui valitsema hakkab tema, ja teiselt, kõik on jumalast untsus, kui seda hakkab tegema Jüri Ratas. Siin ongi peidus Kallase nõrkus – tal pole mingit kogemust, vältimaks ülesoolamist. Inimesed pole rumalad, kuigi proua näib nii arvavat – ega see RE valitsemise aeg inimestel sugugi nii heana tundu, et paradiisi naasmist loota, sest Ansipi-Rõivase aeg oligi seisak.
Kallase sõnavõtt oli propagandistlik üritus, nagu ütles talle ka küsimuse esitanud Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kes tahtis teada, millal on Kallas nende erakonna poole asjalike koostööettepanekutega pöördunud. Peaministrikandidaat väitis, et olevat Seederiga rääkinud, kuid see segane vastus küsijat ilmselgelt ei rahuldanud.
Jaak Madison küsis, et millised seisukohad kolme erakonna võimuleppes Kallasele meeltmööda on. Vastaja teatas, et need, mis olevat Reformierakonnalt üle võetud, mis paneb arvama, et ega ta midagi kolmikleppest ei teadnud.
Kaja Kallase kõne sobinuks pigem pühapäevasele tühjade südamete kontserdile, sest see polnud suunatud saadikutele, vaid oma poolehoidjatele. Ta rääkis vihaõhutamistest, sarjas poliitilisi vastaseid, hoiatas seisaku eest, väitis, et “naine on seisakuvalitsuse jaoks vaid sünnitusmasin”, hurjutas mehi, tõi mängu kliimaleppe ning pöördus valijate ja lõpuks saadikute poole anuvalt a la “no toetage ometi mind, ma olen ju nii kena!”
Politoloog Rein Toomla vaeb Delfis sotside ja reformikate ühisprogrammi ning leiab, et marksistid on liberaalide pähe istunud. Eraldi märgib ta, et dokument on ambitsioonikas, kuid lahendusi ei pakuta; majandusküsimustes on praktiliselt kadunud kõik RE valimiseelsed lubadused ja omaks on võetud sotside sotsiaalprogramm. Kogu nende ühise deklaratsiooni sisuks on vastandumine Keskerakonna, EKRE ja Isamaaliidu koalitsioonileppele.