Riigikohtu otsus näitas, et praktiliselt rinderiigiks oleva Eesti julgeolek ohverdatakse ideoloogiliselt laetud presidendi luuludele.
Riigikohus tunnistas kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse põhiseadusvastaseks, kuna see ei näe ette tõhusat kontrolli selle üle, et inimest ei jäetaks teavitamata, kui kaitsevägi on teda varjatult jälginud.
Tõenäoliselt ei jälgi kaitseväe vastav ametkond kedagi põhjendamatult ja kui kogu seadus lastakse põhja ainuüksi mõttega, et järsku jäetakse inimesele teatamata, et teda on jälgitud, siis on tegu küll tähtsa asja ärajätmisega täiesti tühise ja samas kergesti ületava nüansi tõttu.
Teatavasti vaidlustas selle seaduse põhiseadusjärgsuse euroametnikust president. “Kuigi seadus piirab isikute varjatud jälgimist ajaliselt 24 tunniga, on presidendi hinnangul sellise õiguse andmine kaitseväele ebaproportsionaalne ning omistab sellele pädevuse, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse eesmärgi ja kaitseväe rolliga demokraatlikus ühiskonnas. Kaitseväele kui riigikaitse ülesannet täitvale asutusele ei peaks riigikohtu hinnangul rahuajal andma riigisiseselt teabe varjatud töötlemise volitusi, mis on omased julgeolekuasutustele ja korrakaitseorganitele (nt kaitsepolitseiamet ning politsei- ja piirivalveamet). Kaitseväe õigus isikuid varjatult jälgida võib kaasa tuua põhiseaduses sätestatud õiguste rikkumise, riivates sealhulgas perekonna- ja eraelu puutumatust, sõnumite saladust ja kodu puutumatust,” kirjutab ERR.
Ometigi on Eestil juba olemas oma valusad vitsad Deniss Metsavase näol. Meie riik ei ole tavapärases olukorras, vaid Eesti on tõenäoliselt paljude luureorganisatsioonide tegutsemiskoht, eriti aga Vene luure sihtmärk, sest siin on NATO väed ja me oleme ka kahe suure organisatsiooni, NATO ja EL-i liikmed. Lisaks pole Kreml maha matnud mõtet meid kas tagasi vallutada või siis vähemalt oma marionettriigiks teha. Eestis tuleb julgeolekusse suhtuda ülima tõsidusega.
President on Eesti Põhiseaduse muutnud naljanumbriks, kus lähtutakse ülevõimendatult ainult võrdsuse põhimõttest ja selle nimel loovutatakse ka riikliku julgeoleku huvid. Selle taustal tundub nii president Kaljulaidi kui ka Riigikohtu otsustes olevat “kasuliku idiootsuse” tunnuseid ja teadagi kelle kasuks.