Eesti toetab vankumatult Ukrainat, kuid Kaja Kallase sõjakus, millega ta endale ainsa võimalusena poliitilisi plusspunkte saab teenida, ei pruugi Eestile kasulik olla, sest sõjaoht peletab alati investoreid – peaminister ja president aga on kuulutanud, et Eesti olevat sõjas. Lisaks aga on Eesti Vene-vastaste sanktsioonide tõttu nagunii rinderiik vastu uut “raudset eesriiet”.
See tähendab, et siia pole tulemas uusi investeeringud, lahkuvad ka senised investeerijad, kaob transiit ja muutub mõttetuks palju seni arendatust.
ERR-is kirjutab sel teemal Rootsi kapitalile kuuluva Swedbanki Eesti haru juht Olavi Lepp. Alustuseks märgib portaal Uued Uudised, et ei nõustu Lepa soovitusega: “Kui me üldse tahame kedagi kopeerida heas ühiskonnakorralduses, siis peaksime vaatama Skandinaavia suunas” – meile pole vaja Rootsi granaadiplahvatuste ja tulistamiste ühiskonda, kus selle taga on Lähis-Ida maffiaklannid. Õppust võiks Rootsist ja Soomest võtta vaid selles, et nemad valisid viimastel valimistel võimule konservatiivid.
Küll aga jagab Olavi Lepp päris huvitavaid ja kahjuks Eestile negatiivseid arengustsenaariume.
Ajakirjanik: “Pangandussektori selle aasta kasum, mis võiks tulla umbes miljard, justkui viitaks sellele, et ruumi peaks turul ju veel olema. Aga me ei näe, et keegi Eestisse väga tahaks juurde tulla.”
Olavi Lepp: “Leedus käib väga aktiivne lobby, et sinna tuleks Poola pankasid juurde sarnastel põhjustel, ja siis selgub poliitikute ja ametnike üllatuseks, et tegelikult väga ei taheta tulla. Põhjus pole mitte selles, et seal pole suure kasumi teenimise võimalust, sest ega keegi ei vaata ühe aasta kasumit. Aga neil päevil kaalub ikkagi geopoliitiline küsimus kõik muu üles. Raudne kardin on kuskil tehniliselt ees, et ei taheta võlakirju siit piirkonnast osta, edasi investeerida. See praegune geopoliitiline olukord on tegelikult probleem.”
Ajakirjanik: “Kas see on siis kuidagi tuntavalt noaga lõigatud pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas?”
Olavi Lepp: “Jah, ma võin küll nii väita. Vähemalt päris mitme suure tehingu puhul on näha olnud, et investorid on ära läinud. Ma ei räägi pangandusest, vaid ettevõtlusest laiemalt. Võlakirjaemissioonid on olnud keerulised, mingites kohtades nad õnnestuvad, aga laiemalt keskkond selgelt ei soosi investeeringuid siia piirkonda hetkel. Kui investeerimispankur New Yorgist gloobust korra keerab ja vaatab, kus objekt asub, siis ta pigem tõmbab ta maha ja läheb oma järgmise 40 potentsiaalse kandidaadiga edasi, otsides, kuhu oma raha tootlust otsima saata.”
Olavi Lepp puudutab ka valitsuse maksupoliitikat, millest too enne valimisi ei rääkinud.
“Kahju on tõesti sellest, et neist asjadest ei räägitud enne valimisi. Küsimusi nagu esitati, aga vastuseid ei öeldud. Ma jälgisin huviga valimiste eel neid debatte, kus ajakirjanik küsis neli korda, et kust see raha tuleb ja vastust ei tulnud. See ei ole hea kultuur. Minu meelest niimoodi ei saagi üldse mingit debatti pidada, kui küsimustest hoitakse eemale. Tegelikult tuleks ikkagi hinnata, et Eesti inimesed suudaksid aru saada nii oma isiklikest finantsasjadest kui ka riigi asjadest, et kusagil peavad olema ka tulud.
Üks osa võrrandist on nüüd ära tehtud, kõige valusamad asjad nagu maksutõusud. Mis aga nõutuks teeb, on see, et ma ei näe kusagil sisulist analüüsi, et mida me siis tegemata võiks jätta. Me oleme kusagil ikkagi meeletult üle kulutamas.”