President räägib aina sellest, kui õnnelikus ja ideaalses riigis me elame, samas aga tuleb tema ideoloogilistelt mõttekaaslastelt üha enam algatusi, kuidas sellele läbikukkunud õnnemaale restarti teha.
ERR üllitas kolmapäeval uudise: “Mustand valmis: Riigireformi SA teeb ettepanekud bürokraatia vähendamiseks asutuste kaupa”, mille sisuks on “Ettevõtjate moodustatud sihtasutus on valmis saanud oma esmaste ettepanekutega riigiaparaadi reformimiseks, et vähendada bürokraatiat ja muuta selle toimimine efektiivsemaks.” Lõpliku versiooniga tuldavat avalikkuse ette kahe kuu pärast novembris.
See lubadus kõlab kokkuvõetuna uhkelt: reformime riiki asutuste kaupa! Enne põrutava lõppversiooni päevavalgele tulekut võiks ühiskond reformaatoritele ehk igaks juhuks meelde tuletada — bürokraatia vastu on võideldud vist igas maailma riigis, efektiivsust aetakse taga igas ettevõttes, seega ootame midagi e-riigi väärset!
Need 28 riigireformijat olidki juba kuidagi varju jäänud, ilmselt Eesti 200 poliitseltskonna ettelükatud tähelennu tõttu, kuid kuna see lend kulges liiga madalalt, tuleb praegu ettevõtjad esiplaanile tuua – kuigi neil peale sõnumi “me oleme endiselt olemas” midagi öelda pole.
Riigireformi SA algatused ei leidnud ühiskonnas eriti suurt vastukaja, hoolimata ülistusvoolust, mille paiskas lugeja-vaataja ette peavoolumeedia. Põhjus on üks, lihtkodaniku peas tekkinud pisike küsimus: “Mehed, kus te seni olite?” Sest tänase ERR-i uudise võtmetegelaseks ja eestkõnelejaks on endine kohtunik ja riigikogu liige Rait Maruste (RE), sihtasutuse algatajateks on teiste seas Jaak Aaviksoo, Raivo Vare, Hannes Tamjärv, Mati Polli, Olari Taal, Olav Miil, Jüri Mõis, Toomas Sildmäe ja teisedki tuntud nimed, kes on kogu 27-aastase taasiseseisvusaja olnud poliitikas ja majanduses kõrgetel kohtadel. “Mis varjusurmas teie ajud siiani olid, kui teil nüüd, pisut enne valimisi, aju hallollus nii väga vohama hakkas?” — nii võiks iga kodanik neilt küsida.
Kui kogu see energia, mis läheb praegu näitemängude peale, suunata tegelike murede lahendamisse, oleks riik kõvasti kaugemal, kui ta nüüd on. Praegu sunnib iga uus algatus, eriti kui see tuleb “vanadelt võimukaladelt” või täiesti rohelistelt uustulnukatelt, kohe mõtlema — mis selle taga tegelikult on?
EKRE ütleb, et Eesti poliitiline süsteem on kokku jooksnud ja siin kosmeetikast enam ei aita — riik tuleb lihtsalt eestlastele tagasi anda, olgu ta siis töövõtja, tööandja, laps, vanur, maainimene või veel keegi meie ühiskonnast. See polegi väga raske, kui teenida rahvast, mitte aga iseennast, erakonna toiduahelat või välismaist käskijat.