Justiitsminister Liisa Pakosta plaan muuta perekonnaseadust on paljastanud ehmatava tõe. Me ei räägi enam pelgalt kohtute töökoormuse vähendamisest. Me räägime olukorrast, kus võimkond üritab astuda kolmandaks osapooleks täiskasvanud inimeste kõige isiklikumasse liitu. Küsimus on põhimõtteline: kas riik hakkab meile ette dikteerima, kellega me koos elame, millal abiellume ning kuidas tohime lahutada? See on täielikult üle võlli keeratud bürokraatlik omavoli.
Abielu on kahe inimese vaba tahte väljendus – see on püha ja privaatne. Kui kaks inimest otsustavad oma elud siduda traditsioonilises abielus, ei tee nad seda ühegi ametniku suuniste järgi. Järelikult peab ka suhte lõppemine jääma puhtalt inimeste endi asjaks. Riigi roll peaks piirduma vaid ametliku märke tegemisega registrisse, mitte moraalilugemise või sunniviisilise kasvatustööga.
Pakosta plaan kohustada inimesi tegema „kõik võimaliku“, et lahutada kokkuleppel, on eluvõõras ja ohtlik. Miks arvab ministeerium, et tal on õigus hakata kaaluma, kas keegi on lahutust piisavalt takistanud või kas abikaasad on riigi silmis õigesti pingutanud? Selline lähenemine karistab menetluslikult ja rahaliselt neid, kes ei allu ametnike survele. Täiskasvanud kodanikke koheldakse kui saamatuid lapsi, kes ei oska ilma riikliku suunamiseta oma elu korraldada.
Kuigi poliitilises ladvikus – sealhulgas Karmen Jolleri ja Igor Taro sõnavõttudes – üritatakse näidata muret vägivallaohvrite pärast, istuvad nad tegelikult Pakostaga ühes ja samas võimupaadis. Kogu see ministrite vaheline näpuga näitamine ja avalik debatt on vaid suitsukate. Sisuliste lahenduste asemel tegeletakse asendustegevusega. Nagu vandeadvokaat Tambet Laasik tabavalt märkis, fetišeerib riik hooldusõiguse vaidlustes koostööd seal, kus seda eksisteerida ei saa. Selle asemel, et luua kohtusüsteemis selge ja ühtne praktika, mis reaalselt kaitseks nõrgemat poolt, ehitatakse uut bürokraatlikku fassaadi, mis muudab menetlused inimestele veelgi pikemaks ja piinarikkamaks.
Traditsioonilise abielu kaitsmine ei tähenda seda, et riik hoiab inimesi sunniviisiliselt või läbi bürokraatlike takistuste koos. Tugev suhe saab põhineda ainult vabal tahtel. Kui inimesed on vabad abielluma, peavad nad olema täielikult vabad ka lahutama – ilma riigipoolsete trahvide, notarite vahel solgutamise või sunnitud lepitamiseta.
Me ei tohi lubada olukorda, kus ametnikud otsustavad, milline perekond on traditsiooniliselt piisavalt “õige” või millal on inimese põhjused lahku minekuks küllaldased. Riigi ülesanne ei ole inimesi nende isiklikes suhetes kasvatada ega juhtida. Täiskasvanud inimesed teavad ise, kellega nad elavad. Riik tõmmaku tagasi ja hoidku oma näpud eraelust eemale.
Rainis Lipstok