Washingtonist Brüsselini töötab hulk vabaühendusi ja aktivistlikke liikumisi kulisside taga, et mõjutada riigipoliitikat.
Juba mitu aastat on lääne avalikus ruumis end sisse seadnud rida spontaansetena esitletud liikumisi – olgu need siis keskkonnakaitsjad, progressiivsed või „antiautoritaarsed“. Loosungite ja värviliste siltide tagant leiame aga märkimisväärsete ressurssidega sihtasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide võrgustiku, mis on sageli seotud samade rahastajatega.
See riikidevaheline rahastamine ei piirdu kaugeltki ainult demokraatliku debatiga, vaid tekitab olulise küsimuse: kui kaugele saab poliitiline sekkumine heategevuse varjus minna?
Globaalse mõjuga sihtasutused
Mitmed suured Ameerika sihtasutused, mis on tuntud oma globaalse aktiivsuse poolest, toetavad rahaliselt niinimetatud „kodaniku-“ või „ühiskondlike“ eesmärkidega tegelevaid vabaühendusi.
Mõned neist on aastakümneid rahastanud samaaegselt Ameerika Ühendriikides ja Euroopas tegutsevaid struktuure: immigratsioonimeelseid ühendusi, „antifašistlikke“ liikumisi, „demokraatiameelseid“ koalitsioone või isegi aktivistide võrgustikke, mis propageerivad riiklike institutsioonide läbivaatamist.
Need väga hästi organiseeritud tegutsejad saavad sageli seitsmekohalisi toetusi „kodanikuosaluse tugevdamiseks“ või „kodanikuühiskonna toetamiseks“. Praktikas tähendab see sageli algatuste toetamist, mis on vastandlikud valitsustele, mida peetakse liiga konservatiivseks või oma suveräänsusele liiga kinnistunud.
Rühmitused nagu Indivisible, MoveOn või Social Security Works Ameerika Ühendriikides, aga ka nende Euroopa vasted saavad kasu rahvusvaheliste fondide struktuurilisest toetusest. See toetus võimaldab luua sünkroniseeritud kampaaniaid Atlandi-ülesel tasandil: identsed teemaviited, standardiseeritud visuaalid, kalibreeritud loosungid. Midagi ei ole juhuse hooleks jäetud.
„Spontaansete“ mobilisatsioonide taga on läbipaistmatud rahavood.
Suured progressiivsed meeleavaldused, mis esitlevad end „orgaaniliste“ kodanikuimpulssidena, põhinevad sageli keerukatel kokkulepetel fondide, ametiühingute ja vahendusühingute vahel.
Aktivistorganisatsioonide avaliku sektori aruannete analüüs näitab, et peaaegu kõik nende rahalised vahendid pärinevad institutsioonilistest struktuuridest, mitte väikestest individuaalsetest annetustest, nagu nad sageli väidavad.
Mõned hiljutised rahvusvahelised kampaaniad, mis väidetavalt sündisid nullist, on tegelikult olnud juhitud New Yorgis, Berliinis või Brüsselis asuvatest kontoritest, kus asuvad globaliseerunud fondide peakorterid.
Suhtlusele, logistikale või aktivistide reisidele eraldatud eelarved ulatuvad mõnikord mitme miljoni euroni.
Valedest kohalikest mobilisatsioonidest saavad seega reaalsed poliitilise mõju operatsioonid, mida toetavad struktuurid, mis pääsevad igasugusest demokraatlikust kontrollist.
Aktivismist poliitilise destabiliseerimiseni
„Demokraatia” või „inimõiguste” kaitsmise varjus mängivad need valitsusvälised organisatsioonid otsest poliitilist rolli, mõjutades avalikku arvamust ja valitud valitsusi.
Muster on sageli sama: võrgustikes hästi edastatav nördimuse kampaania, sõnumit võimendav partnermeedia ja koordineeritud poliitiline surve Brüsselis või Washingtonis.
See progressiivne pehme jõud ulatub üle piiride: see kujundab debatte, marginaliseerib teisitimõtlejate hääli ja püüab delegitimeerida liiga „suveräänseteks” peetavaid juhte.
Kesk-Euroopas, eriti Ungaris ja Poolas, olid mitmed riigipead need sekkumismehhanismid juba 2010. aastate lõpust alates hukka mõistnud. Tol ajal pilgati nende hoiatusi või nimetati neid paranoiaks.
Kuid faktid tõestavad nüüd nende õigsust: „välismaise finantsperfusiooni all oleva aktivismi” mudel on levinud ülejäänud mandrile. Need ei ole enam lihtsalt arvamuse väljendused, vaid üks globaalne mõjusüsteem.
Samad struktuurid, mis rahastavad „universaalsete” eesmärkide kaitsmist, sekkuvad ka poliitilistesse kampaaniatesse, mõnikord valimisi mõjutades või riiklikke reforme blokeerides. Paradoks on silmatorkav: need sihtasutused väidavad, et kaitsevad demokraatiat, kuid teevad seda rahva suveräänsusest mööda hiilides.
Keskmine kodanik, uskudes, et ta osaleb kohalikus mobilisatsioonis, ei ole sageli teadlik, et tema pühendumus on osa sellest – planeeritud riikidevahelisest strateegiast.
Aktivistide väljaõpe, kommunikatsioonikomplektid, eelnevalt kirjutatud loosungid: kõik on loodud spontaanse mässu illusiooni loomiseks, kuigi see on üks hoolikas orkestreerimine.
Suur Euroopa probleem
Lääne-Euroopas need sekkumisloogikad tugevnevad, kuna rände-, energia- ja identiteedipoliitikast saavad ideoloogilise vastasseisu alused.
Valitsused, mis kaitsevad riikliku suveräänsuse põhimõtet, on sageli välismaalt rahastatavate „kodanikuühiskonna” kampaaniate eelistatud sihtmärgiks.
Küsimus ei ole enam selles, kas need tegevused eksisteerivad, vaid selles, mil määral need mõjutavad demokraatlikku elu.
Ja ennekõike: miks Euroopa Liit sulgeb silmad võrgustike ees, mis on võimelised mõjutama omaenda liikmesriikide sisemisi arutelusid?
Suur nn heategevusorganisatsioon
Sihtasutustel on tohutu mõjuvõim: raha asendab nüüd valimisi mõjuvõimu vahendina. Nad saavad samaaegselt rahastada immigrante toetavaid vabaühendusi, meedia „faktikontrollijaid“ ja konservatiividevastaseid liikumisi – näiliselt neutraalselt.
Finantsvoogude jälgimine aitab puslet kokku panna: samad rahastamisallikad õhutavad poliitilise, moraalse ja kultuurilise iseloomuga kampaaniaid.
Kodanikuaktiivsuse ja ideoloogilise manipuleerimise piiri hägustades määratlevad need struktuurid demokraatiat uuesti, seda tunnistamata.
Tänane ei toimu mitte ainult ideede arutelu, vaid üks võitlus suveräänsuse eest.
Majandusliku globaliseerumise poolt juba nõrgestatud rahvusriigid peavad nüüd tegelema ühe rahvusvahelise ideoloogilise võrgustikuga, mis suudab oma lugusid ja eesmärke peale suruda isegi valimiskastide juures.
Ajal, mil rahva umbusaldus institutsioonide vastu kasvab, ei ole tegelik küsimus enam „kes protesteerib?“, vaid „kes rahastab?“.
Sest selles globaliseerunud mõjuvõimu ajastul kuulub võim vähem neile, kes hääletavad, kui neile, kes maksavad.
Allikas: Breizh-Info