21.09.2015
risttuules1
Eesti valitsuse ülesanne praegu on anda oma tegevusega Eesti rahvale tagasi kindlustunne, võtta tema pea kohalt kvoodikirves, mida sinna suurriikliku arrogantsiga rippuma seatakse, ja lõpetada ühiskonda lõhestav poliitpropaganda. Tuleb aru saada, et oma kodumaal pikka aega vähemuse suunas kahandatud põlisrahvale võib olla tegu tõsise murdehetkega. Kui valitsus ei suuda oma väikest riiki ja rahvast sellest suurjõudude kriisist edukalt läbi juhtida, siis jääb 2015. aasta suvi Eesti ajalukku igaveseks kummitama.
Esimene pagulaste jaotamine oli valitsuse sõnul Eesti võit, meie seisukohad jäid peale. Teisel jaotamisel on kuuldavasti taas kord võetud arvesse Balti riikide arvamusi ja meie osalust „vähendatud“. Ainult numbrid kasvavad kiiresti. Varsti on nad veel palju suuremad. See, mis algul tundus ajutiselt kasvanud põgenikevoona, võtab tasapisi hoopis teistsuguse nähtuse piirjooni. Islamiriik, millega lääs ei viitsi korralikult sõdida, hoiab Lähis-Idas ja mujal piirkondades üleval sõjalist pinget, moslemite tsiviilarmee – võib-olla valdavalt enese teadmatagi – hõivab Euroopat.
Tundub, et praeguses Euroopa kriisis võib niisugune väikerahvas nagu eestlased jääda ühel hetkel ilma igasuguse arvestatava kaitseta.
Meie probleemi tuum ei ole need kauge kultuurkonna esindajad, keda kohustuslikus korras Eestisse „lõimuma“ istutatakse. Probleem on selles, et Eesti valitsus on nõustunud „proportsionaalselt“ osalema Euroopa migrantidelaine tohutus pööritamismehhanismis, mille tulevik on ettearvamatu. Sellest hetkest alates on samasuguseks ebakindlaks muudetud ka Eesti tulevik. Esialgu on kindel ainult see, et Euroopa ei suuda kontrolli alla võtta põgenikke ning seejuures takistada sisserändajate või sissetungijate pealevoolu.
Eesti on juba praegu EL-is üks kõige immigreeritum maa. Põliselanike osakaal, keda 1945. aastal elas Eestis ligi 100%, on tänaseks vaevalt kaks kolmandikku. Ka kõige immigratsioonilembelisemates Lääne-Euroopa riikides, teistest rääkimata, on põliselanike osakaal märgatavalt suurem. Eestil polnud võimalik oma sisserändajaid solidaarselt Euroopa riikidega jagada, kellest nii mõnedki olid täiesti „solidaarselt“ kustutanud Eesti riigi nii oma maakaartidelt kui ka ajalooõpikutest.
Sellise demograafilise ja julgeolekulise taustaga ja alla miljonilise põlisrahvaga väikeriigi lülitamine massidest ja suurriiklikust mõtlemisest kantud immigratsioonikvootidesse on ebaadekvaatne, sügavalt ülekohtune ning pikemaks perspektiivis selle väikerahva eksistentsile ohtlik.
See, et Eesti valitsus on selles debatis kõrvale heitnud Eesti elanikkonna kujunemise argumendi, on poliitilises mõttes pehmelt öeldes vastutustundetu. Võiks öelda isegi kõvemini, kuid ärgem valagem õli tulle.
Eesti valitsuse asi oleks meie olukorda ja veel palju muudki Brüsselis väsimatult selgitada. Valitsuse asi oleks esineda sellest johtuva seisukohaga, millel oleks kindlasti rahva enamuse toetus. Eesti kvoot selles kvoodimängus on teiste riikidega võrreldes ammu täis. Eesti võtab vastu põgenikke vabatahtlikult. Päriselt vabatahtlikult. Mitte nii, nagu praeguses üha rohkem Orwelli düstoopiat meenutavas keskkonnas, kus sõnade tähendused hakkavad muutuma vastupidiseks.
2015. aasta suvel on eesti rahvast nii välis- kui ka kodumaalt hurjutatud, õpetatud ja ähvardatud samamoodi nagu vanadel headel aegadel. Süüdistused sallimatuses ja suletuses ning kirglikud kinnitused, et Eesti on sõbralik maa ja eesti rahvas pole üldse paha rahvas, mõjuvad ühe ja sama propagandakampaania erinevate tahkudena.
See on suvi, mil ajalugu ja risttuultes oleku tunne on tulnud Eestisse tagasi.
Massiimmigratsiooni ettevalmistav “sallivusrünnak”on põhjustanud selle, et normaalne arutelu olulistel teemadel on häiritud või lausa lõppenud. Tasapisi tõmbuvad koomale mingid seinad: suletakse kommentaariume ja kuskil ihutakse karmimat kriminaalseadustikku. Pealesunnitud pagulasteema lõhestab ühiskonda ja nõrgestab demokraatiat.
Kui sel suvel on toimunud midagi tõeliselt inetut, siis on see tõsiasi, et Eesti poliitiline eliit ning mitmesugused mõjutajad on otseselt või kaudselt oma tegevuses lähtunud sellest, et eesti rahval kui tervikul on midagi viga, et tema moraal, eetika, arusaamad maailmast on mingis mõttes vigased või ebatäiuslikud. Et mingis mõttes on eesti rahvas eelseisvate ülesannete jaoks alaväärtuslik. See on olnud kogu nn. sallivuspropaganda lähtekoht.
Refereering Toomas Haugi artiklist, ilmunud 8.10.15, http://huikajad.blogspot.com