Eile lõppes Pärnu volikogus pikk ja kohati väga pingeline peatükk. Kui ma umbes aasta tagasi planeerimise abilinnapeaks tulin, oli laual kuus tuulepargi arendust: Saari, Lemmetsa, Audru, Rammuka, Põlendmaa ja Ermistu. Tänaseks on enamiku kohta otsus tehtud. Mitu neist on jõudnud ka kohtusse ning lõpuks tuli opositsioonilt seetõttu ka veel umbusaldusavaldus. (Pärnu Postimees: „Pärnu opositsioon tuli välja umbusaldusega kahele EKRE abilinnapeale“)
Saari ehitusload tühistati menetlusvigade tõttu, Lemmetsa ja Audru ei saanud volikogu toetust ning Rammuka jäi ära piirkonda planeeritava muu tööstuse koosmõju tõttu. Viimasena oli laual Ermistu. Taotletud 6990 hektarist jäi alles umbes 700, kuid eile (19. nov) otsustas volikogu ka seda vähendatud ala mitte algatada. Nii said Tõstamaa inimesed lõpuks rahu ja pääsesid enam kui kaks ja pool aastat kestnud ebakindlusest. Kõigil, kes tuuleparkide planeeringutega hädas on, soovitan tungivalt Ermistu otsuse eelnõu aluseks võtta.
Maismaa tuuleparkidele on Pärnus selleks korraks kriips peale tõmmatud, kuid teema ei kao kuhugi. Põlendmaa puhul loodan, et meil on veel üht-teist kaasa rääkida. Peale on tulemas ka uus laviin: meretuulepargid, andmekeskused, akupangad ning vesiniku- ja metanoolitehased. Mitu neist kuuluksid mahult maailma suurimate hulka ja ainuüksi paar sellist tehast tarbiks ligi poole kogu Eesti energiast. Siingi tuleb kätt pulsil hoida ning seista eelkõige inimeste ja siinse elukeskkonna eest.
Meist kui EKRE-st on jäetud mulje, et seisame pimesi vastu progressile ja majanduse arengule. See ei ole nii. Me ei ole arengu ega uue tehnoloogia vastu. Soovime, et suuri taristuprojekte ja riigi energiamajandust planeeritaks ning juhitaks riigi ja elanike huvides!!!, loodus- ja elukeskkonnaga arvestades!
Kui Eestis on koht tuuleenergiale, akupankadele või andmekeskustele, siis see koht tuleb põhjalikult valida, mitte toetustega manipuleerides, otsustajaid üles ostes ja arendajate laviini rahvale peale saates. Üleriigiline planeeringki ütleb, et tuuleparke tuleb kavandada eeskätt vanadele kaevandusaladele, rikutud maastikele, kasutusest välja jäänud aladele või sinna, kus taristu on juba olemas, ning elanikest piisavalt kaugel. Prügilatega toimiti omal ajal just nii: riik selgitas välja vajaduse ja sobivad asukohad, rajas viis prügilat ning need töötavad tänaseni. Samamoodi oleks tulnud toimida uue energiataristuga. Kõigepealt tulnuks selgeks teha, kui palju seda riigil üldse vaja on, ja alles siis otsida sobivad asukohad. Lisaks muidugi ka meeletu raha raiskamine.
Kaheksa aastat tagasi oleks Pärnu raudtee 65-kilomeetrise lõigu saanud umbes 20 miljoni euroga korda ja rongid sõitma kiirusega 120 km/h, täna maksab aga üksainus Rail Balticu kilomeeter 27 miljonit eurot. Laristamise, elukeskkonna rikkumise ja rumala juhtimise tõttu on usaldus kadunud – riik on selle teema ise ummikusse ajanud. Vastasseis on nii suur, et edasi ei liigu enam needki arendused, mis on juhtunud mõistlikumasse kohta.
Valesti on see, et:
Tuuleenergeetika juurde tagasi tulles: see võib olla energiasüsteemi täiendus, kuid ei saa olla prioriteet igal pool Eestis, iga küla ja linna külje all. Lahendused on olemas, lihtsalt mitte seal, kuhu tuulepargid Pärnus ja enamikus omavalitsustes praegu kavandatud on.
Robert Kiviselg, Pärnu planeerimise abilinnapea (EKRE)
