Robert Matt kirjutab, et Eestis tehakse küll palju suuri sõnu integratsiooni teemal, ent tulemus on nadi.
Üle kahekümne viie aasta on Eesti riigis peetud lugematul hulgal kõnesid ja kirjutatud artikleid muulaste integreerimisest Eesti ühiskonda. Meie põhiseadus kuulutab eesti keele meie riigikeeleks, meie keeleseadus sätestab keeleoskuse nõuded kindlatel ametikohtadel töötavatele teenistujatele, keelenõuete täitmise järelevalveks on ellu kutsutud riigiasutus nimega keeleinspektsioon.
Riigieelarvest kulutame igal aastal rohkem kui miljon eurot muulaste keelelisele ja kultuurilisele integratsioonile, millele lisaks küsime euroliidu fondidest veel lisaks vähemalt 4 korda enam toetust. Ja ikka veel peame lugema ajalehe uudisterubriigist, et ühe Lasnamäe vene kooli direktor saab juba viienda trahvi ja eesti keele nõutaval tasemel mittevaldamise eest, aga tema vallandamiseks pole seaduslikku alust (Postimees 30.03.2017).
Midagi peab väga viltu olema siin riigis ja tasapisi küll, aga lõpuks hakkab see kurja juur ka koguni peavoolumeediasse jõudma.
Režissöör Katrin Laur, kes elab osa ajast Eestis ja osa Saksamaal, imestab nüüd Eestisse tulles teenindajate viletsa eesti keele oskuse üle: “Minu tähelepanekute järgi on murrang halvema poole toimunud viimasel viiel kuni seitsmel aastal: enne seda oli teeninduses ja avalikus ruumis palju noori venelasi, kes oskasid hästi eesti keelt, olid viisakad, rõõmsad, head suhtlejad. Andsid eesti noortele silmad ette. Viimastel aastatel ma neid enam märganud ei ole. Küll aga on eesti keel muutunud nišikeeleks, millega küll enamasti hakkama saab, aga kaugeltki mitte alati. Ent alati ja igal pool pakutakse varmalt võimalust suhelda vene keeles.” (Õhtuleht 20.01)
Eestisõbralik venelane Sergei Metlev näeb enda ümber “osaliselt kaotatud põlvkonda noori, kes ei usalda Eesti riiki ega valda keelt” (Postimees 25.01). Õiguskantslerile “on usaldatud lugusid kesklinna ja Lasnamäe koolidest, kus andekale lapsele on sisendatud, et sa oled venelane, sinust ei saa midagi, sest sa oled Eestis” (ajakirjanik Elisabeth Kungla refereering Ülle Madise ettekandest MTÜ Lastekaitse Liit konverentsil, Postimees 22.11.2016).
“Keelepõhine segregatsioon hariduses on ohtlikum, kui pealt paistab, ja keelepõhine kihistumine on Euroopas üldiselt taunitud” on rääkinud õiguskantsler Ülle Madise intervjuus Sirbile. “Näiteks juristiks ja arhitektiks pürgijate seas võiks eesti ja vene emakeelega noorte osakaal olla lähedane vastava gümnaasiumilõpetajate suhtega, aga neid õpetanuna tean, et ei ole. Avalik kool on üldtunnustatult riigikeelne ja see on just riigikeelest erineva emakeelega noorte huvides nõnda.” (Sirp 4.09.2015)
“Saksamaal käivad kõik lapsed saksakeelses koolis ja igal pool on ametlik asjaajamise keel saksa keel”, jagab oma Euroopa-kogemust režissöör Katrin Laur. “See, et Eestis on eraldi eesti ja vene õppekeelega koolid, on segregatsioon. Nii nagu mustade ja valgete koolid. Kui me võtame seda tõsiselt, et me oleme üks riik ja tahame selleks jääda ega oota uut okupatsiooni, siis peab Eestis olema üks kool. Ja enne seda loomulikult üks lasteaed. Õppekeeleks oleks eesti keel.” (Õhtuleht 20.01)
Tänu tõhusale poliitilisele selgitustööle ja eesti rahva toetusele on Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal nüüd tubli esindus Riigikogus. Seadusandlike narrustega nagu samasooliste kooseluseadus on võidelnud vägagi häälekalt. Olulisem oleks ehk siiski keskenduda tõsisematele ja eesti rahvale eksistentsiaalselt olulisematele seadusandlikele probleemidele nagu eesti keel ja haridus.
Lasnamäel vene kooli kõrval elades olen režissöör Katrin Lauri muljetele sarnast kogenud minagi. Veel mõni aeg tagasi proovisid vene koolilapsed neid tänaval kõnetanud eesti vanainimesele vastata küll konarlikus, aga siiski püüdlikus eesti keeles, nüüd aga kuulen järjest sagedamini vastust “a ja russki”. See pole lastel omast peast välja mõeldud vastus, seda õpetab neile vene kool direktorite juhtimisel, kes ka ise põhimõtteliselt eesti keelt ei õpi ja Eesti keeleseadusele vilistavad.
Ühes tuntud eesti vanasõnas on peidus sügav mõte selle kohta, mida me tänapäeval nimetame integratsiooniks. Sa saad eestlast tundma ja võidad tema usalduse, kui oled temaga koos puuda soola ära söönud. “Osaliselt kaotatud põlvkond noori” (Sergei Metlev) võinuks ammu selget eesti keelt rääkivad integreerunud kodanikud olla, kui nad koos eestlastega lasteaiast alates oleksid “soola söönud”: mänginud ja suhelnud, koolis koos eestlastest pinginaabritega ühtmoodi väärtushinnanguid ja ajalootunnetust omandanud. Selle võimaluse magas maha Mart Laari esimene „luuameeste“ valitsus ja ka mitte ilma idakaubandusega rikkaks saada lootvate ärimeeste lobita.
Viimane aeg on see viga parandada! Keeleline ja kultuuriline segregatsioon Eesti haridussüsteemis on see asja tuum, mis takistab ühiskonna sidususe tugevnemist ja sisemise julgeoleku kindlustamist, ja mitte passi värv, millest mõtiskleb värske peaminister Jüri Ratas. Riigi keele- ja kodakondsuspoliitikal peab olema selge loogika ja põhjendatud eesmärk, sellest tulenev sündmuste-tegevuste põhjendatud järjestus ja toimumise aeg. Palun, jah, kodakondsuse võimalus igale siin sundinud lapsele, aga ainult koos eestikeelse keskkooli küpsustunnistusega. Kus nüüd on tänapäeva 40 tuntud kultuuritegelast, kes oma isade vääriliselt julgesti siinse uue venestamispoliitika laine vastu välja astuksid? Kui mitte kultuuritegelased, kas siis ehk EKRE võtaks keelelise ja kultuurilise segregatsiooni likvideerimise Eesti hariduses oma esmaseks prioriteediks?
Kui tänavu 1. septembril alustada nooremate eestikeelsete lasteaiarühmadega kõigile lastele kodusest keelest sõltumata, on tõeliselt integreerunud uuskodanikke oodata ca 15 aasta pärast. Kes siis veel kui mitte EKRE võiks meil see riigimehelik erakond olla, kelle ministri- ja presidendikandidaadid nii kaugele mõtlevad ja sihte seavad ja mitte ainult lähimate valimisteni? Aga alustada oleks viimane aeg, sest uus massiline immigratsioonilaine juba alustab sissetungi ka Eestisse.
Robert Matt, vaatleja
Tallinn, märts 2017