Mihklipäeval on sissepääs Rocca al Mare vabaõhumuuseumi vaba ja sealt saab lisaks etnograafilistele muljetele teistsuguseidki, sest seda kohta külastavad teisedki rahvad peale eestlaste. Mõned muljed, mis tegelikult muuseumisse väga ei puutugi.
Kalurikülas jalutavad kaks vanemapoolset naist, kes jutustavad omavahel vene keeles, aga üks neist on… mustanahaline, idanaabri keel tugeva aktsendiga, aga üsna korralik. Esimene küsimus ongi, et kust selline inimene välja on ilmunud?
Üks variant on see, et tegu on Venemaalt siia jõudnud aafriklannaga. Oli ju Eestil mõne aja eest tegu retsidiivse sudaanlasega, kes oli Eestisse tulnud Venemaalt, tal oli vene keel suus (sealmail ei saa seda õppimata hakkama, kohe saab “lõuga”) ja ta pidas ennast siin veneliku ja aafrikaliku ühendagressiivsusega ülal.
Teine variant – must naine on Aafrikast, aga elab Lasnamäel. See tekitab kohe küsimuse, et kas tal on ka riigikeel ehk eesti keel sama selge? Kuidagi ei taha uskuda, et siinsed mustad on nii virgad keeleõppijad, et lisaks emakeelele ka kaks siinset keelt selgeks on saanud. Kui ta on Eestis elades pühendunud vene keele õppimisele, siis on jällegi huvitav teemapüstitus – kas ta on eestivene riigilojaalses või putinistlikus kogukonnas? Kardetavasti viimases, sest põlisrahvas on ju “natsid”…
Siit aga läheb asi rahvusvaheliseks. Teatavasti on terve rida Aafrika riike Vene-sõbralikud: Mali, Niiger, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Aafrika Vabariik, Senegal… See on ajalooline suhe, Nõukogude Liidul oli Aafrikas oma kümnekonnast riigist koosnev sotsialismileer ja NLKP poliitika üks osa oli võitlus “kolonialismi vastu arengumaades”.
Kui nüüd tulevad sajad paadid üle Vahemere, täis musti mehi, liberaalsesse Lääne-Euroopasse, ja veel neist Vene-sõbralikest riikidest, siis on selle massimigratsiooni poolt karta lisaks islamiäärmuslusele (Boko Haram Nigeerias, al-Shabaab Ida-Aafrikas) ja aafriklaste genotsiidilembusele teiste hõimude suhtes karta ka “musta putinismi” sisseimbumist otse Aafrikast. Kui mustad on kodumaal saanud Putini-sõbraliku kasvatuse, siis võivad nad Euroopas hakata tegema putinlikke “vägitegusid”, olles seal Kremli “kuues kolonn”.
Nii et venekeelsed mustad ajavad Eestiski ärevaks – kes nad tegelikult on? Kuigi tavaline venelane pole musti kunagi sallinud, on Putini ajal mustad taas Venemaal “vendade” staatusesse tõstetud, seal olevat isegi mustad kasakad.
Venelasi endid aga on vabaõhumuuseumis palju. Ei ole eriti usutav, et nad Eesti kultuurist ja ajaloost väga huvituvad, pigem kasutavad nad laialdaselt ära sündmusi ja kohti, et väljaspool kodu aega veeta. Enamikul magalarajoonides elavatest venelastest pole siin ju maiseid juuri, seda enam kasutavad nad võimalusi ringi liikuda.
Üks asi ajaski pisut närvi: vene naised tulevad bussipeatuses eesti mehelt infot küsima vene keeles, vaevumata isegi põlisrahva muuseumiala ees riigikeelt rääkima. Nagu oleks Rocca al Mare vabaõhumuuseum üks põliselanike reservaadiala kesk vene linna.
Vaatles ja arutles toimetaja Jüri Kukk