29.03.2021
Omad elektriliinid kiratsevad, aga see-eest saime Utah`s ja Jordaanias ära käia. Pilt on illustratiivne.
“Kuna viimase aja ajakirjanduslik trend on animaalsetele hirmudele rõhumine, siis lubage kasutada pisut paksemaid värve, utreerida ja irriteerida, toomaks välja rohepöörde võimalikke mõjusid.
Päikesetõusuvalitsuse esimesi lubadusi oli rohepöörde viivitamatu, maailma kiireim ja radikaalseim elluviimine. Kõik kinni, maha ja roheliseks, siis istume ja ootame tubliks nimetamist koos pähe patsutamisega. Eesmärk on nii innustav, et miks mitte, käised üles ja kallale!
Aga pea nüüd hoogu, nagu ütles Lucky filmis “Kolm semu”. Elektrivarustus on siinmail midagi nii kindlat ja enesestmõistetavat, et selle kadumine tundub narri ideena. Hea küll, kui kaitsmed välja löövad või uljas kopajuht kaabli pooleks kaksab, siis väike katkestus on arusaadav. Aga et elektrit üldse pole? Mingi lamemaalaste luul.
Aga siiski, siiski. Reaalses maailmas laiutavad nii loodusjõud kui füüsikaseadused, olgugi need mõne jaoks solvavalt igavad, pealegi välja mõeldud vanade valgete meeste poolt. Meie elektrivarustuse stabiilsust on siiamaani garanteerinud kaks tagurlikku nähtust: kohalik elektritootmine põlevkivijaamades ning sünkroniseerimine Venemaa elektrivõrguga. Ehk täpselt need pisiasjad, mis kavatsetakse poliitkorrektsuse ja parema tuleviku nimel prügikasti saata.
Peale revolutsiooni korraldamist juhtub aga suure tõenäosusega see, mis alati peale revolutsioone: tuleb suur häda ja kannatused. Me võime stabiilsele elektrivarustusele hüvasti öelda. Miks peaks niimoodi minema? Me oleme ju osa solidaarsest riikide perest, kus häda korral jagatakse abi ja toetust, voolu ning sagedust? Reaalne elu seab omad piirid nii tehnika vallas kui riikidevahelistes suhtes. Kes ei tee vahet paraadkõnedel ja reaalsusel, saab omad vitsad.
Väikese nähvaka saime paar päeva tagasi, kui meie habisev peaminister viisakalt puu taha saadeti, kui üritas rohkem vaktsiine välja kaubelda. Samamoodi käib ressursside jagamine igas valdkonnas. Ilma oma elektrivarustuseta oleme elektrist ilma iga kord, kui seda eriti vaja läheb. Või siis nõutakse nii kõrget hinda, et lõpetame tarbimise vabatahtikult.
Kujutame nüüd põgusalt ette, kuidas näeks elu meie välja juhul, kui kõik rohepöörased ja muud ideoloogilis-positiivsed ideed on ellu viidud ja saabub kuri saatus, mis keerab terves riigis elektri kinni.
Tuleb õhtu, tahaks lambikese põlema panna, aga midagi ei toimu. Elektrit ei ole, lamp valgust ei anna. Televiisor ei võta pilti ette, meelelahutus puudub. Ees on pikk ja sünkmust öö, mida ilmestavad vaid öökullide õõnsad huiked ning hundikarja kauge ulg.
Ärksamad lugejad tõstavad siinkohal sõrme ja hüüavad: ahhaa, a minu iPhone töötab akuga! Õnnetuseks vajab isegi akuga iPhone vahel laadimist. Ühendust pistikuga, milles… ei ole midagi. Ei mingit pinget, veel vähem voolu. Nii et iPhone vilgutab kurba hüvastijätukirja ja suigub unele. Kasu ei oleks ka iseäranis piraka akuga nutiseadmest, kuna sidevõrk vajab toimimiseks elektrit.
Külmaks läheb. Aga kütta ei saa, kuna ahjuküte on saasteohu tõttu keelatud ja kõik muud kütteviisid nõuavad toimimiseks elektrit. Pesemisega on raskusi, kuna kraanist ei tule külma ega kuuma vett. WC-st levib kahtlase kvaliteediga odöör, kuna ka kanalisatsioonisüsteem vajab toimimiseks elektrit. Tahaks külmkapist midagi hamba alla võtta, aga seal harjutavad rohelise imago omandanud viinerid võidu roomamist. Elektrit pole, külmkapp on soekapiks muutunud ning lihatoodetele uue elu kinkinud.
Toome siis poest uue nodi! Aga oh õnnetust, kauplused on pimedad ja tühjad, sest sealgi käib kõik elektriga. Uksed, letid, valgustus, kassad, kaubavedu, külmutid ja soojendid. Kuna vahepeal on tumerohelisele transpordile üle mindud ja fossiilkütust tarbiv vanavara utiili saadetud, seisab kogu transport, elektritõuksist rongideni. Ei pääse tööle, kooli, koju, kusagile mujale ega sealt tagasi.
Hobuseomanikud tunnevad, kuidas nende investeering iga päevaga kosub. Leedu autovargad lülituvad Mersudelt tori hobustele. Ei hullu, allesjäänud hobustega talumehed saavad ju linna tulla ja majade vahel toidukraamiga kaubelda. Aga nagu kiuste – kuna paberrahast kui keskaegsest igandist on loobutud, siis pole millegagi maksta. Kaart ei toimi, seinast raha ei tule, pank ei mäleta, et teil mingit raha oligi.
Kui kellelgi on diivani all juveele või kuldkange, siis pätsi leiba ikka saab. Ülejäänud rahvas üritab rikkurilt leiba ära võtta. Igaüks võib nüüd vahvate situatsioonide kujutlemist jätkata, aga üldpilt on vist selge.
Elu ilma elektrita saaks olema väga kummaline. Kui eluvõõrad valitsejad ja palgalised projektijuhid jätkavad sõgedate utoopiate läbisurumist, võib meie kõigi elu üllatava kiirusega süngeks düstoopiaks muutuda. Loomulikult, rahvas elab kõik üle. Elati üle sõdu ja epideemiaid, asi see globalistlik mõistusevarjutus ära kannatada. Aga ikkagi tekib kiuslik küsimus – kas ja miks on vaja seda kõike läbi proovida?”
Karl Olaf Rääk