02.10.2021
Võõrad võtavad meilt kõik, mere ja maa.
“Meile on aastaid räägitud pooltõde, et tänu saastava tootmise vähendamisele oleme me tasuks saanud kliimarahasid ning oleme selle eest näiteks sotsaiaaltöötajatele elektriautosid ostnud. Rääkimata jäetakse, et kliimarahadest oluliselt suurema summa eest on tulnud energiatootjatel süsihappegaasi kvoote sisse osta, mis liidetakse tarbijate elektriarvele.
Täna näeme oma elektriarvetelt, see summa üha kasvab. Kvoodi hind on tõusnud paari aasta tagusest 5 euroselt MW/h hinnalt 65 eurole MW/h, mis tähendab tagasihoidlikul hinnangul keskmisele perele 200-400 eurot otsest lisakulu aastas. Lisaks lähevad kallimaks pea kõik tooted ning tarbijad maksavad kinni ka puidu põletamise ja muude alternatiivenergiate toetuse (taastuvenergia tasu).
Eesti suudaks kogu oma energiavajaduse, sh. mootorikütuste vajaduse, katta põlevkiviga veel vähemalt sajaks aastaks, viimastel aastatel aga on selle kaevandamist hoopis vähendatud üle 40%. Arvestades rohepöördel toimuvat süsihappegaasi kvootide hinna kasvutrendi, väheneb põlevkivi kaevandamine ja sellest elektri tootmine veelgi – tänane Eesti valitusus plaanib selle viia praktiliselt nulli.
Loodetakse metsapuidule, plaanitavatele kolossaalsetele tuuleparkidele ning naaberriikide rohelisele elektrile. Kõik need on lootused, mis ei pruugi sugugi täituda – metsaraiel tulevad ette omad piirid, elanikud ei ole nõus maksma hiiglaslike tuuleparkide eest lõivu oma elukeskkonna ja tervisega ning naabrite roheenergiat ei pruugi meile jaguda.
Täna räägib valitsus uhkusega, kuidas 20% meie toodetud energiast on taastuvatest allikatest. Kui vaadata, mis sellesse numbrisse mahub, näeme, et valdava enamuse moodustab bioenergia ehk puit, siia hulka liigituvad ka jäätmepuit ning jäätmed. Kasvupotentsiaali oleks tänaste oskuste, võimaluste ja teadmiste juures peamiselt vaid tuuleenergial. Teised alternatiivid jäävad marginaalseks.
BIOENERGIA ei suuda püsivalt katta kogu Eesti ja Lääne-Euroopa energiavajadust. Tänast rohepööret toetades aitavad rohelised omalt poolt hoogsalt kaasa metsade elurikkuse vähenemisele. Looduslikke metsi, mida praegu kateldesse aetakse, pole lõputult ning peagi tahetakse need tooraine nappusel asendada liigivaeste istandustega. Sellest võiksid veidigi rohelisemalt mõtlevad inimesed aru saada!
Sama seis on ka Lääne-Euroopast meile põletamiseks toodava jäätmepuiduga. Kas tõesti oleme me Eestis nii innovatiivsed, et arenenud riigid ei oska roheenergia defitsiidis ise oma jäätmepuitu põletada? Või tuuakse meie banaanivabariiki jäätmepuidu nime all miskit veidi kreftisemat?
Iseenesest pakub bioenergia küll kasulikku ja süsinikuneutraalset ressursi- ja jäätmekäitluse võimalust, kuid isegi tänase väikse toodangu juures (1162 GW/h), hakkab piir ette tulema. Mille arvelt plaanib Eesti Energias veel suuremat puidu osakaalu tõusu!?
TUULEENERGIA puhul tehakse mastaapseid plaane, kuid viimase viie aasta jooksul on nende võimsuste rajamine erinevate osapoolte vastuseisu tõttu seiskunud. Võrgus olevad 144 tuulikut toodavad vaid väikese osa Eesti energiavajadusest. Kas Eesti inimesed on nõus veel sadade ja sadade hiigeltuulikutega oma silmapiiril või tagahoovis?
Milliseks kujunevad vaidlused, mis kaasnevad Läänemere suurimate tuuleparkide rajamise ideega ümber Kihnu? Kihnu vetesse plaanitavad ca 600 tuulikut ületavad tublisti Tallinna teletorni mõõtmeid. Milline on nende tuuleturbiinide tegelik mõju keskkonnale ja inimeste tervisele ning kas see kõik kokkuvõtteks sellisel kujul ka kliimaeesmärke täidab?
Kui otsida alternatiivi põlevkivile, siis koos salvestamise võimalusega oleks tuuleenerkeetikal enim potentsiaali, kuid keskkonnnamõju hinnangute vaidlused looduskaitsjate ja elanikega ning salvestustehnoloogiate arendamine võtavad aega. Aga aega oodata tänastel rohepöörajatel ju ei ole.
Milline saab olema sellise energia hind elanikule? Tuulegeneraatorid teatavasti ei tööta tuulevaikuses ja tormituultega – kuidas toimida olukorras, kus kogu masinavärk üheaegselt automaatselt seiskub?
PÄIKESEENERGIA puhul võib öelda üsna lühidalt, et täna ei ole see ilma salvestusseadmete arenguhüppeta tõsiselt võetav ressurss. Samamoodi on ka HÜDROENERGIAGA – Eesti on tasane maa ja ressursi potensiaal on väike, seda enam, et suurima vooluhulgaga Võrtsjärve ja Peipsi järve vesikonna vett koondaval piirijõel olev Narva hüdroelektrijaam toodab roheenergiat vaid Venemaale. Sealne potentsiaal energiat toota oleks 90% kogu Eesti hüdroenergia potentsiaalist.
Ehk tuleb aeg, millal hea tava kohaselt kaks riiki oma piirijõel energiat jagavad. Siiski, vee-elustiku kaitse seisukohast ei ole ka hüdroenergia väga roheline.
Ka LAINETE, LOODETE ja GEOTERMILINE ENERGIA ei ole Eesti puhul arvestatavad energiaallikad.
TUUMAENERGIA kasutamine aitaks vähendada CO2-emissiooni, kuid täna ei ole see enamusele vastuvõetav. Selle arendamine vajaks väga pikka ja põhjalikku selgitustööd ning ala sügavuti tundvaid spetsialiste. Tuumaenergia kasutamist takistavad tegurid on ka termiline reostus, radioaktiivsete jäätmete ladustamine, kütuse importimine ja energiatoodangu väga vähene reguleeritavus – seega ei sobi see koostöötamiseks kõikuva kvaliteediga tuuleenergiaga. Kuidas mõjutaks see võrreldes põlevkivienergeetikaga meie energiajulgeolekut, kuhu lähevad jäätmed ning milline oleks tuumaenergiast toodetud elektri hind elanikule? Seega, enne kui tuumaeenergia teema lauale tõsta, peavad need vastused olemas olema.
Tänane lahendus, mille poole rohepöörde raames Eestis liigutakse on järgmine:
* põlevkivi kaevandamise ja tootmise drastiline vähendamine;
* puidu põletamine koostootmisjaamades;
* maailma võimsamate tuuleturbiinide püstitamine ja Läänemere suurimate tuuleparkide rajamine;
* lootmine naabrite (välja arvatud Venemaa) elektrile. Venemaaga elektriühenduse katkestamine, kuid uute ühenduste loomine lõunas, läänes ja põhjas.
Kas see aitab kaasa maakera temperatuuri tõusu pidurdamisele!? Rohepöörde ülimaks eesmärgiks on pidurdada aastaks 2100 makera temperatuuri tõus nii, et tõus jääks alla 0,8°C.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui täna elab Eestis suhtelises vaesuses 300 000 elanikku, siis võib arvata, et kiire ja läbimõtlemata rohepöörde käigus selliste inimeste osakaal tõuseb, eriti Ida-Virumaal. Hinnad tõusevad, tootmismahud vähenevad, ettevõtted kolivad välismaale. Kuna rohepöörde osa on ka transpordisektor, siis loomulikult tuleb vaesuvatel inimestel koguda veel vahendid uue elektri või vesiniku auto soetamiseks.
Robert Kiviselg,
endine keskkonnaministri nõunik,
õpetaja