Rohepööre on ilus sõna, kõlab sama ilusti nagu teaduslik kommunism

Alustuseks sõnavabadusest – kahjuks on uus planeeritav koalitsioon võtnud oma südameasjaks vaenukõneseaduse tegemise. Sõnavabadus on teatavasti üks olulisemaid demokraatia alustalasid – kui kaob võimalus kritiseerida valitsevat ideoloogiat, hääbub ka demokraatia.

Juba tänasel päeval on meie inforuum tugevalt kallutatud. Igal võimalusel kiidetakse Euroopa Liidu impeeriumimeelsust, homoseksualismi ja globaliseerumist ehk rahvaste segamist. Naeruvääristatakse rahvuslust ja kristlust, nagu kristlased ei olekski vähemus. Rind kummis kaitstakse vähemusi, kristlust naeruvääristatakse ja homoseksualismi kiidetakse. Meeldetuletuseks, kogu lääne tsivilisatsioon rajaneb kristlusel ja meie seadusandluse aluseks on kümme käsku. Ei maksa nii kergesti käega lüüa sellele, mis meid siiani aidanud on.

Meedia, oma tuntud kahepalgelisuses, lööb risti kõik kelle arvamus peavoolusest erineb. Alustades naeruväärsest Prigožini ja Venemaa jutupunktide levitamisest meie valimiste ajal, mis ei olegi tegelikult naeruväärne kui arvestada võimalusega, et vahendati vene eriteenistuste jutupunkte. Ning lõpetades Ukraina heaks korjatud rahadega tekkinud segaduse maha vaikimisega aasta eestlase ja meedia poolt. Tihti on olulisem sellest, mida meile räägitakse, see, millest meile rääkimata jäetakse. Eesti valimisi mõjutas ajakirjandus tublisti, tegid nad seda lihtsalt laimamisvabaduse pärast või korjasid üles Venemaa jutupunktid, ei ole praeguseks selge. Selge on see, et nüüd on vaikus, keegi ei taha asjast midagi teada ja ohver vaadaku ise, kuidas hakkama saab.

Olen siiani olnud e-valimiste suhtes pigem toetaval seisukohal. Sellel aastal aga ületas e-häälte arv pabersedelitel antud häälte arvu. Nii suure osakaaluga e-hääletamine peab olema sama hästi jälgitav ja kontrollitav kui paberhäälte jälgimine ja kontrollimine.

Sellel aastal osalesin Kehtna vallas valimisjaoskonna nr.5 (Järvakandi) töös ja sain kinnituse pabersedelitega hääletamise turvalisuses. Suured tänud valimisjaoskonna liikmetele ja juhile meeldiva töise kogemuse eest. E-hääletamine peab olema sama turvaline ja häälte liikumine jälgitav, see et häälte liikumist ei lubata vaadelda, tekitab kõhklusi. Ma võin küll uskuda, et üle kolmesaja tuhande hääle pannakse kusagil toas kasti ja pärast loetakse üle. Kui aga ei saa kontrollida kellelt ja kuskohast need hääled tulid, siis ei saa seda süsteemi usaldada, sest valimised peavad olema nii vaadeldavad kui kontrollitavad.

Kõike eelnevat võib põhjendada keerulise IT süsteemiga, mis teeb elu heaks ja helgeks. Küll ei ole ma kuulnud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks peale valimisi alati kõvaketta hävitamisega tuli takus on. Väide, et keegi ei tohi teada, keda ma 10 aastat tagasi valisin, on naeruväärne. Või siis, ma ise ei tohi teada, kelle poolt ma 10 aasta eest hääle andsin. Ilmselt kohus mingit rabavat otsust ei tee, viibutatakse sõrme ja kästakse süsteem korda teha, nagu varasematel aastatel.

Seega tuleb valmistuda, tuleb valmistuda rohepöördeks. Rohepööre on ilus sõna, kõlab sama ilusti nagu teaduslik kommunism. Tuulikute ja päikeseparkide vastu ei ole mul ka midagi, pigem poolt, aga (alati on kõige tähtsam mis tuleb peale aga) meil on see asi kuidagi tagurpidi. Kõigepealt paneme tuulikud püsti ja siis vaatame, et kus ja mis saab. Praeguse süsteemiga tulevad meie ilusasse valda investorid, kes rajavad tuule- või päikesepargid ja hakkavad elektrit müüma. Raiutakse metsad ja vastu saame kümned labadega teletornid, aga kuhu läheb raha, kasum mis võetakse meie looduse arvelt? Mis jääb meile, mis meie saame?

Minu arusaamise järgi peaks kõigepealt tulema ettevõtja oma ettevõttega meie valda ja siis võib ta enda vajadustele vastava pargi rajada. Usun, et paljud on minuga sama meelt, las tuleb ettevõtja, ehitab vabriku, loob töökohad ja koos vabrikuga võib ka taastuvenergiat arendada. Praeguse süsteemi järgi hakkavad investorid lihtsalt meie valda koloniseerima, saavad maaomanikelt klaashelmeste eest maakasutusõiguse ja raha viivad vallast välja, meile jääb betoon ja prügi. Tark ei torma!

Lõpetuseks kõige tähtsam: eesti keel ja eesti meel! Mul on mure eesti keele pärast. On avalik saladus, et Tallinnas ei saa juba mitu aastat eestikeelset teenindust. Eestikeelset teenindust ei pruugi saada Bolti-Wolti kullerilt, Maximast või mõnest muust kohast. Meie keeleruumi muutustest annavad igal teisel sammul teada kahe- või kolmekeelsed veebilehed, teadetetahvlid ja kuulutused. Kirsiks tordil on Tartu Ülikooli professori vastus küsimusele: mis tähendab eesti keeles liiderlik – vastus: liidri omadustega inimene!

Meie vallas elab eesti maa sool, meie koolides käib õppetöö eesti keeles. Me peame säilitama ja toetama meie valla haridusasutusi, et säiliks eesti keel ja eesti meel. Nagu ütleb Kivisildnik: tuleb teha trenni, et keha oleks terve ja tuleb lugeda raamatuid, et mõistus oleks terve, sest tugevad jäävad ellu ja nõrgad surevad välja! Olgem tugevad!

Kristo Kaaring