10.03.2023
Roland Mere
10. märtsil öeldi hommikuses Terevisioonis, et Martin Helme tunnistab rahva tahet alles siis, kui Riigikohus tunnistab e-valimised õiguslikuks ja edastati selle tõestuseks väike videoklipp 9. märtsi saate kohta. Tegin faktikontrolliks ka terve saate järelvaatamise ja ei leidnud sellist väidet, nagu Terevisiooni saatejuht väitis. Martin Helme ütles, et ei ole kindel, kas tegemist on rahva tahtega.
Samuti ilmus Delfis mingi jutuke, kus Delfi teostas järjekordset süvauuringut, kas Kaja Kallasel on Tik-Tokis libakonto või mitte. Ja tõestaski ära ning resultaat on: Kaja Kallasel ei ole ametlikku TikToki kasutajakontot. Küll aga on keskkonnas kümneid liba- ja fännikontosid, mis moel või teisel kasutavad Kallase nime ja fotosid. Seega pole Kallas ise midagi postitanud. Kuidas Delfi selle tõeni jõudis ei ole selge ja seda ei selgitatudki, aga seda tuleb uskuda – kas siis Delfi grupp suudaks üldse valetada? Samas ma ei saa üldse aru, miks peaks Delfi grupp omal algatusel hakkama tegelema teemaga, kas kellelgi on libakonto või mitte. Kes selle Delfilt tellis? Ning kas Delfi kontrollis, et äkki tegi Kaja Kallas Tik-Tokis Kaja Kallase libakonto?
Natuke edasi (h)arutab KERSTI KALJULAID jälle midagi ja ütleb: “Minu sooviks on, et 18-25-aastaste valimisaktiivsus pigem ületaks kasvõi minu enda vanuste inimeste valimisaktiivsust. Tehke meile ära, siis teeb järgmine Riigikogu sellist poliitikat, nagu teie tellite!” Mina siinkohal ei mõista president Kaljulaidi. Võiks ju ei keelata valimised üle 40-aastastel. Keelamine on ju sotsidele kõige lihtsam. 18-25-aastased teavad ju oma kogemustest rohkem kui vanemad inimesed. Neil on ju suurem pagas ja nad ju teavad, mis tähendab olla 40-aastane, aga neljakümnene ei ole ju kunagi olnud kahekümne aastane. Mäletan, et kui olin ise kahekümne viiene, siis arvasin ka, et mis need neljakümnesed ka teavad. Tavaliselt läheb see arvamus aastatega mööda, aga paistab, et mõnel ei lähegi. Ei tea, kas see tuleneb külmkapi puudumisest lapsepõlves?
Usk on see, mis edasi viib. Usk on tunne, veendumus või uskumus, et midagi on õige või tegelik. Erinevalt uskumusest eeldab usk tavaliselt mõne õpetava süsteemi olemasolu (nt mõni religioon, filosoofiline või poliitiline koolkond), millele tahetakse olla lojaalne ka ilma mõistliku seletuseta. Kes meist poleks kuulnud – usun Veerpalusse, usun vaktsiinidesse, usun e-valimisi. Isegi Alar Karis ütles, et tema on maskiusku. Usun Ants Rootslast. Kui usk on tugev, pole teadmisi vajagi.
Mul oli kunagi üks tuttav, kes soovitas oma rahaasjad viia üle ühte teatud panka. Minu küsimuse peale miks, vastas ta, et sellesama panga teller soovitas seda kui kõige paremat panka. Sama on ka praegu, kui riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe kui oma haldusalas oleva asja spetsialist annab oma loomingule hinnangu kui neutraalne vaatleja. Nonsenss kas pole?
Ent tegemist on siiski pseudousuga ehk usu mitteametliku osaga, mis on tekkinud tänu diletantlikele arusaamadele ja ebaadekvaatsetele interpretatsioonidele. Ta on usu väärarengu mittesoovimatu parasiit, mida soodustab nelja loogilise mõtlemise põhireeglite mittejärgimine. Nendest neljast kolm esimest sõnastas vanakreeka filosoof Aristoteles, neljanda – saksa filosoof ja matemaatik Leibnitz. Lisaks veel mittevasturääkivuse reegel ehk arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi, st ei tohi iseendale vastu rääkida. Mõnikord ei olegi seda iseendal nii lihtne märgata. Küll aga on seda kerge märgata kõrvalseisjal. Toon mõne näite: “Tõde pole olemas!” – “Kas tõesti?” – “Jah, nii see on.” või mis veel parem, nagu väitis üks tuntud usuharidusega praegune poliitik: Meie lahendus on leida lahendus.
Ja loomulikult ei puudu e-valimiste arutelust ka meie oma Nostradamus, ehk militaarekspert, mis militaar-, ikka iga-ala-ekspert Teet Kalmus, kes väidab, et e-hääletus on sisu poolest sama kui ka teiste e-teenuste kasutamine, kus me kasutame digiallkirja andmist. Sama, kui teeme toiminguid näiteks pangas. Turvaline. Usaldusväärne. Ainult, et pangas saab kontrollida kas on ikka sinu allkiri, millal see anti, millisest masinast jpm. See ei ole päris sama, mis hea sigari ja konjakiga tugitoolis sõjasündmusi kajastada. Hetkel ei saa siiski valimistel osalenud kui ka mitteosalenud inimene kontrollida, kas tema häälega on arvestatud või mitte. Nii, et ikka ei ole sama.
Piinlik on, et elame riigis, kus peaministri arusaam matemaatikast piirdub arvutamise oskusega 101 piirides. Kus peaminister ei oska arvutada, ega isegi kaardilt vaadata, kumb on siis suurem pindalalt, kas Ruhnu või Nursipalu ja pillub kuu aega mingit päheõpitud vanasõna, näol rahulolev ja oma vaimukusele hinnangut andev irve, siis tekib tahtmatult mulje, et riiki juhib keegi kolmas, keda me ei näe. Meenus Von der Leyeni, kes on muide on Pfizeri ja iseenda ilmselge korruptiivse sideme tõttu kahtluse all, väljaütlemine pärast Itaalia parlamendi valimisi. Von der Leyen väitis, et tal on olemas vahendid juhuks, kui pühapäeval, 25. septembril Itaalias toimuvatel üldvalimistel peaks võidu saavutama n-ö valed jõud. Von der Leyen mainis, et neidsamu vahendeid juba kasutatakse Ungari ja Poola vastu.
Ei tea, kui kaua selle vanasõnade ja klišeede meeldejätmine peaministril aega võttis, sest kui esitada temale küsimus asja kohta, mis peaks olema loogiline, aga päheõpitud teemadest siiski väljas, siis tuleb sealt jälle mingi pärl.
Ning otse loomulikult sekuneerib peaministrit rahandusminister, kes arvab, et suuri laevu pööratakse aeglaselt. Ei pöörata. Neid pööratakse sama kiirusega, aga tänu laeva mõõtudele, massile, kineetikale, dünaamikale ja erinevatele hõõrdumisteguritele on nende pööramisraadius suurem, mitte aeglasem. Mis seal järgmiseks tuleb füüsika vallas? Kas hakatakse muutma tseesiumi aatomituuma võnkesagedust? Enne võiks ikka rahandusajad omale selgeks teha. Seks puhuks soovitaks tutvuda Ants Aasma ja Henno Kallami ,,Majandusmatemaatika alustega”. Pidavat kasuks tulema, et õigeaegselt mõista riigi kärbete vajalikusest. Või mis veel parem – kuidas neid ära hoida.
Ent tagasi nn usu juurde. Erinevalt Eesti ainukesest mittevalitud presidendist arvan mina, et inimesed, kes on elus tõesti palju näinud, sealhulgas erinevaid riigikordi ja erinevaid propagandavõtteid, oskavad paremini lugeda ridade vahelt. Nad suudavad vaadata filmi ka subtiitritega. Seega mina ei arva, et valimisi võltsiti. Mina arvan, et valimised olid ausad ja väljendasid rahva tahet. Ainult et lõpptulemusele lisati mingid arvutiga koostatud hääled.
Mõni ehk usubki, et Kaja Kallas tuleb läbi teleekraani pensionäridele selgitama, kuidas nemad võidavad oma rahaasjades, nagu nende telereklaamis enne valimisi. Usu küsimus rohkem – eks ole? Või pöörduks ka selles küsimuses faktikontrolli poole?
Roland Mere
EKRE Saaremaa