Roland Mere: Siimutütar, laast vanemate küljest

Peatselt saabuva isadepäeva eel hakkasin minagi pimedal sügisõhtul arutama isekeskis isaduse üle. Samuti selle üle, kas minu kohta saab öelda: „Kui isa saab tütrelt midagi õppida, oli ta teda õpetades hea isa“, sest laps on ju laast vanema küljest, nagu ütlevad hiinlased.

Oma võrdlustes läksin ka veidi endast kaugemale ja siis isegi veel kaugemale. Meenutasin naabrimees Antsu, kes on kiitleja ja valetaja, aga kuna tema isa ja samuti ka tema poeg on sama tüüpi isendid, siis järelikult on Ants hea isa ja oma isale hea poeg. Samuti võtsin oma mõtetesse Vooglaidi ja kadunud Lotman seeniori ning leidsin, et ka nemad on oma lapsi juhtinud samale teele, mida ise käisid.

Kaugemalt vaadates avastasin tänu väljaandele Times, et Putini tütar sai Venemaal tähtsa ametikoha ja Jeltsini väimees määrati 13. märtsil 1997 Aerofloti direktori kohusetäitjaks ning hiljem ka direktoriks. On ka paremaid näiteid, nagu see, et Lukašenko poeg Nikolai osales 2015. aastal 10-aastaselt ÜRO Peaassamblee istungil.

Sel kohal tekkis mul mõningane kahtlus, et kas ma ei aja segamini intelligentsuse geeni päritavust ja nepotismi. Tulgem siis oma mõtetes koju tagasi. Kas ka siin saab öelda, nagu mujal maailmas mõnede inimeste kohta öeldakse: „Alati kellegi poeg ja kellegi tütar, aga mitte tema ise.“ Muinasjutudki algavad sõnadega: „Ükskord ammu otsustas kuningapoeg…“ samamoodi nagu „Bideni poeg ütles…“, „E. Presley tütar tegi…“ ja nii edasi. Olen sattunud isegi pealkirjale „Mussolini lapselaps nõuab vanaisa säilmete väljakaevamist“. Ilmselt on nõnda seetõttu, et nende laste ja lastelaste teod jäävad vanemate omadele alla või on nende nimi kerkinud esile tänu vanemate kunagistele toimetustele. Aga tagasi koju.

Kuna kadedad inimesed nimetavad meie peaministrit mitte eesnimepidi, vaid ikka Siimu tibu ja Siimu tütar, siis tekkis mul uudishimu, et miks see nii on. Siim Kallasele mõeldes visualiseerus mulle silme ette juba tuntud videoklipp, kus vana vunts muigega ütleb: „Uskumatu, kuidas valetatakse,“ ja otsustasin seda klippi uuesti vaadata. Tippisin  Google’isse kaks sõna, Kallas ja valetatakse, ja kus tuli ikka vastuseid. Enamus neist olid küll Siim Kallase valetamistest, aga tuli ka viiteid sellele, et ta ikkagi on olnud hea isa, kuna oli ka pealkirju: „Peaminister valetas…“.

„Usalda ajakirjandust, aga kontrolli“, ütleb sõltumatu faktikontroll. Avades meie Siimutibu kodulehe kajakallas.ee alapunkti Haridustee, avastasin, et Siimutibu on õppinud Tartu Ülikoolis 1995.–1999. aastatel ja lõpetas esmase kõrgharidusastme bakalaureuse kraadiga ning 2010. aastal omistati talle magistrikraad EBS-is. Kontrollides meie peaministri CV-d valitsuse kodulehel, leidsin, et peaminister on oma karjääris kinnitanud, et oli aastatel 1998–2006 advokaadibüroo Tark & Co vandeadvokaat ning partner ja aastatel 2006–2011 advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius vandeadvokaat ning partner.

Oot-oot, nüüd küll midagi ei klapi. 1998. aastal, olles ise veel üliõpilane, juba vandeadvokaat. Tean, et kuni 2001. aastani puudus Eestis advokatuuri seadus ja kehtis vaid eetikakoodeks, kuid alates 2001. aastast on nõuded vandeadvokaadile reglementeeritud seadusega ning lisaks vandeadvokaadi vanusepiirangule, vähemalt 24-aastane, peab vandeadvokaat omama vähemalt magistrikraadi, mille Siimutibu omandas alles 2010. aastal. Seega poleks ta saanud vandeadvokaadina töötada, kui just ei tehtud erandit just temale kui Siimutibule.

Ka advokatuuri kodulehelt leiab märke, et kutsenimetus omistati talle alles alles 17. detsembril 2002 ja  praeguseks on liikmelisus peatatud, mille kohta on jällegi erinevaid andmeid. Ise ta väidab, et peatamine teostati 2011. aastal seoses riigikogusse tööle asumisega, mis on ka tõsi, kuid ametlikes teadannetes https://www.ametlikudteadaanded.ee lehel võib leida, et liikmelisus on peatatud alates 04. septembrist 2019. Ilmselt näpukas. Või mingi muu fenomenaalne ilming? Aga katsume lõpplahendini jõuda arutluse lõpus, sest mõiste lõplik käsitlus ei tohi olla uurimuse alguses, vaid peab asuma selle lõpus. Seega, vaatame veel.

Nii Vikipeedias, valitsuse kodulehel kui ka Siimutibu enda lehel kajakallas.ee on ta oma esmaseks töökohaks märkinud 1996–1997 Teater Vanemuine, teatrijuhi nõunik. Asjaolu, et 19-aastane esimese kursuse üliõpilane saab Eesti suurima teatri juhi nõunikuks, näitab, et tegemist on eriti andeka noore inimesega, kellel on, mida oma teadmistest ja elukogemusest jagada. Kunagi hakkas mulle meedias silma, kuidas Alaska põlisasukad andsid nõu Aafrika  elanikele võitlemaks kuumusega. See on igati tervitatav, sest ainult tark inimene saab aru, kui rumal ta on, ja võtab hea nõu ikka kuulda.

Paraku, kirgliku golfihuvilisena, loen ma ka ajakirja Golf, kus Siimutibu väidab hoopis, et töötas 1996. aastal Vanemuises juhiabina ehk sekretärina. Sama küsib Juku Kalle Raid Siimutibult oma artiklis ajalehes KesKus: „Sellest märsilohistamisest – ma mäletan, et sa olid Vanemuise Teatris juhiabi. Umbes 1996.“ Sellele vastab Siimutibu küsimusega: „(Jahmunult) Kust sa seda tead?“ ja kinnitab, et treis töölepinguid ümber. Milline talendi raiskamine, kas pole? Panna talent töölepinguid ümber treima.

Jaak Viller, endine Vanemuise teatrijuht, üritas küll omale teatrijuhi nõuniku koha luua 2003. aastal, kuid tulutult. Tollane Õhtuleht väidab oma 29. märtsi 2003. aasta artiklis „Vanemuise eksjuht pakub end uuele direktorile nõunikuks“, tuues välja järgmise: „Täna hommikul annab Jaak Viller Aivar Mäele oma kabineti võtme ja ühtlasi ka avalduse võtta end nõunikuks. Nõuniku koht oleks uus ametikoht ja tähendaks teatrile lisaväljaminekuid.“ Aga Siimutibu oli enda väitel Vanemuises nõunik juba 1996. aastal.

Kui eelneva jutu peale keegi nüüd ütleb, et talle meenub vana vunts oma kuulsa lausega „Uskumatu kuidas valetavad,“ siis julgeksin teda korrale kutsuda. Tegemist ei pruugi olla valetamisega.

Tegelikult on isegi kaks varianti. Esimene oleks lihtsalt ilustamine proosas. No kuidas ma selgitan inimesele, kui ma töötaks lüpsjana? Üritaks ikka selgitada nii, et inimesel oleks parem ja selgem arusaam, mis tööga on tegemist. Mina ütleks näiteks lüpsilaua operaator. Palju proosalisem ju.

Teine variant oleks liberaalsusele ja suuremale sallivusele kutsuv. Transporttööline tunneb ennast koormaladumisinsenerina. Kas tõesti on nii raske mõista inimest, kui inimene tunneb ennast kellenagi, kes ta ei ole. Seda ilmingut ei tohiks nimetada kognitiivseks nihkeks ega muuks hälbeks, vaid seda peaks ikka aktsepteerima, sest inimene ise ju tunneb seda paradigmat endas.

Suvel, kui panime Kuressaares erakonna telki üles, lähenes mulle tumedanahaline mees, kes tundis ennast kurttummana ja palus almust, tekitades minus kohe kaastunde ja loomulikult ma andsin talle raha, kuigi politsei hoiatas nende kui petturite eest. Ka naiste riideis meestesse, kes väidavad, et tunnevad ennast naisena, tuleb suhtuda täie mõistmisega. Mõni võib ju küsida, et kuidas ta saab ennast tunda naisena, kui ta sündis mehena ja ei ole kunagi naine olnud, aga kordan, paluks olla veidikenegi mõistvam, liberaalsem, sallivam, uuendusmeelsem.

Võtkem eeskuju meie proua presidendist, kes ei vihka kedagi. Vastupidi! Kui proua president kutsuda tavainimese poolt kasvõi tassikesele kohvile, siis ta ikka tuleb. Palju kõlapinda ja sallimatust tekitas proua presidendi erakohtumine 25. mail 2019 Siim Kallase ja tema tütrega kohvikus. Arutati, millest nad küll võisid rääkida. Äkki rääkisid nad hoopis oma raskest lapsepõlvest? Ühel ei olnud isegi külmkappi ja teine pidi rasketel aegadel sööma hapukoort suhkruga. Variant on ka see, et nad ei rääkinud üldse. Tulid kohale, noogutasid tervituseks, istusid maha ja jõid teed, vahetamata sõnagi. Pigem nii vist oligi, sest inimene, kes raskel koroonaajal vilgutab aknal taskulampi ja inimene, keda nimetatakse (paraku küll ainult ühe väljaande ehk newstatesman.com poolt) raudseks leediks, ei saa ju ometigi olla valetaja.

Sotsioloog Bertrand Russell on öelnud, et varem arvas enamik psühholooge, et ei ole võimalik veenda inimesi mingi kauba kõrges kvaliteedis sel teel, et lihtsalt korratakse, et kaup on suurepärane. Kogemus näitab, et nad eksisid.

Aga võtame siis ette raudse leedi, selle päris raudse, selle vürtsipoodniku tütre, kes oma tahtejõu abil soovis omaenda isa tahtele vastu astuda sellises maskuliinses keskkonnas nagu oli 70ndate Suurbritannia ja kellest sai siiski peaminister. Selle algus on siiski 1975. aasta mitmeetapiline konservatiivide juhi valimine, kus alguses raudne leedi üldse ei soovinudki osaleda ja liitus kandidaatidega alles kaks nädalat enne valimisi, saades esimeses voorus ilma isa abita 47,1% häältest ja teises voorus 52% häältest. Ma isegi ei kujuta ette kuidas ta isa suutis talle silma vaadata. Päris raudne leedi ei saanud minna isa juurde oma soovidega sest tema isa oli poodnik ja mitte Briti panga president, kelle ees on kõik uksed valla.

Samuti puudus päris raudsel leedil märkimisväärne empaatiavõime. Kui palju hääli sai Siimutibu erakonna esimehe valimistel olles ainuke kandidaat ja kus ta väitis, et maailmas hästi toime tulevates riikides on maksud pigem väikesed ja riik pigem õhuke, kuigi selle väite on analüütikud üldiselt ümber lükanud? Vastus on 88,9 %, jäädes oma valimistulemustelt alla protsentuaalselt ainult idanaabri ja Hiina figuuridele.

Empaatiavõime ja altruism on see, mis on meie Siimutibule peamine motivaator.

Ta on seda ise väitnud ja on ka oma väljaütlemistega tõestanud. Vana vuntsi tütar tunneb siiralt muret oma vanemate toimetuleku pärast. Samuti rahva pärast, sest küsimusele kas ta on mõelnud tagasiastumisele, vastas ta, et muidugi on. Siis saab Martin Helme moodustada valitsuse ja siis läheb kõik Eestis väga õigesse ratta. Tegelikult ütles ta ju, et ei saa tagasi astuda, kuna kedagi pole tema asemele panna.

Andrus Ansipi reaktsioon sellele oli küll võrdlus mõisapreiliga, kuid mina näen Siimutibu väljaütlemises palju laiemat visiooni. Nimelt pidas siin Siimutibu silmas, et ainult kaks inimest saavad Eestis olla peaministrid. Kas tema või Martin Helme ja Helme ise ilmselt üritab saada Reforimierakonna juhiks ja peaministriks. Olen ka selles suhtes Siimutibuga nõus kui ta ütles  ERRi vahendusel: „Noh, Andrus Ansip on alati sõnades kõvem, kui ta tegudes on,“ ehk siis ei suutnud viia rahvast vaesumise piirini. Ei soovinud muuta inimesi numbriteks, nagu on tulevikku kirjeldanud Jevgeni Zamjatin oma raamatus „Meie“, kus ainukeseks arutlevaks olendiks on inimene D-503.

Sama lugu altruismiga on ka Keit Pentusel. Kujutan ette, kui Keit ja teda ümbritsevad mehed arutasid kodus, keda saata uueks EU kontrollikoja liikmeks. No ei ole ju kedagi. Keegi ei soovi nii vastutusrikast tööd vastu võtta. Kujutage pilti: kui teed sellel positsioonil midagi valesti, siis tuleb ju vastutada ja võibolla koguni tagasi astuda. Ma ei suuda nii kaugele fantaseeridagi, et mis mõtted sellel, kelle kõrvad kogu loo tagant paistavad võivad pähe tulla istudes õhtul kamina ees, ühes käes Cohiba sigar ja teises käes klaas hea single malt’iga. Ilmselt plaanib ta uusi tegusid, kuidas kodumaale kasulik olla.

Tegelikult on Siimutibu õnnelik inimene. Mitte igaüks ei saa minna isa juurde, põrutada jalaga vastu maad ja öelda “Ma tahan! Tahan ülikooli, tahan nõukogude liikmeks, tahan euroametnikuks, tahan sinu isikliku erakonna juhiks – võta Pevkur maha, tahan peaministriks.” Uskuge mind – pole kaugel ajad kui keegi teeb ettepaneku trükkida uued kümneeurosed ühe tuntud eestlase pildiga Javelin õlal, sest just tema avastas, et elekter on hoopis molekulidest koosnev aine.

Head saabuvat isadepäeva, Vana Vunts! Sa oled olnud hea isa oma tütrele sest ilmeslt vastasel juhul ta teaks täpselt kui palju maksaks pakk piima Maximas. Kõik müüjad  ju teavad. Ainult, et siis ta ei oleks laast vanema küljest.

Roland Mere

EKRE Saaremaa ringkonna aseesimees