Roland Tõnisson: arvata võib, et arvatakse ka edaspidi

Kunagise populaarse huumoriajakirja „Pikker“ peatoimetajal Harri Lehistel oli följetonikogumikus „Valitud kaebused“ selline tegelaskuju nagu seltsimees Tsäbovõitra. Seltsimees Tsäbovõitra leidis, et arvata on hea ja isegi peab, aga et oleks kooskõlastatud ja ei oleks eriarvamusi ega oleks isetegevust.

Tänavusel Arvamusfestivalil Paides oli palju nii kuulajaid kui arvajaid. Mõnedki inimesed kahtlesid kogu ettevõtmise kasuteguris ja küllap õigustatult – mingeid sisulisi muutusi ju see festival meie ellu ei too. Teisest küljest on oluline, et erinevad maailmavaated kokku saavad ja usun, et küllap enamus vestlusi ka tsiviliseeritult peetud said.

Korralik vestlus ja dialoog tähendab erinevate maailmavaadete kokkusattumist ja ka kokkupõrkumist. Õnneks ei peeta meil selliseid teledebatte, nagu võib näha mitmete impulsiivsemate rahvaste telekanalites – juba „vestlussaate“ alguses algava röökimisega ja saate lõpetuseks mööbli pildumisega. Siiski – korralikku vestlust ja dialoogi ei teki ilma konfrontatsioonita. Hiljuti on ka tuntud briti koomik Rowan Atkinson teinud avalduse, milles mõistab hukka püüdu likvideerida arvamuste paljusust. Olen temaga nõus. Temale omasel moel nõuab ta ka õigust solvata, ent siin ma temaga nõus ei ole. Dialoogi pidamiseks on ka muid viise.

See selleks – vestluses, millest oli minul võimalik osa võtta, püriti lahti mõtestama totalitarismi olemust ning fantaseeriti teemal, kas Eesti võiks olla maailma vaktsiiniks totalitarismi vastu. Korraldajate poolt tõstatati küsimused: „ Kui palju kolme okupatsiooni ja repressioonidega seotud ajalooline kogemus peab juhtima poliitika tegemist Eestis igapäevaselt ning strateegilises plaanis? Kas ja kui palju peame oma välispoliitikas teisi riike veenma ja harima (näiteks sellest, et kommunismi ja natsismi kuriteod on võrdväärselt rasked – mitmel pool seda ei mõisteta)?“

Peeter Espak on ühes oma artiklis öelnud igati õigustatult ja tabavalt:  „Eesti välispoliitika üks peamine eesmärk maailmaareenil peabki olema marksismist-kommunismist tuleneva maailmarevolutsiooni tõelise olemuse teadvustamine avalikkusele kõikide olemasolevate vahenditega. Me peaksimegi olema Euroopa Liidu ja maailma «uusreaktsionäärid» ja «kontrrevolutsionäärid» mitte ainult meie endi hüvanguks, vaid ka Kreeka, Venezuela ja teiste kultuuride ellujäämise nimel võitluses kommunismi ja tema liitlaste vastu. Meie endi ellujäämine sõltub niisiis otseselt sellest, et teadvustada Euroopale ja maailmale siiani valgustusliku liikumise nime all otse põrgust maale paradiisi ehitama kippuva utoopia tõelist palet.“ Sellega võib igati nõus olla. Samas kerkib küsimus – kas kellelegi Eesti riigi arvamus korda ka läheb? Europarlamendisaadik Tunne Kelam on andnud oma olulise panuse kommunismi kuritegude avalikustamisele, ent võiks küsida – milliste pingutuste tulemusena on saavutused tulnud? Kui paljudele see üldse korda läheb? Mida tähendab muu maailma jaoks Eesti?

Sellel festivalil sain midagi arvata koos V. Sveti, E.-N. Krossiga ja M. Nutiga, aga meil – kahjuks või õnneks – ei tekkinudki korralikku konfrontatsiooni. Ilmselt sellepärast, et sellise ulmelise teemaalgatuse puhul ei olegi võimalik millegi reaalse üle rääkida. Esmalt meenubki kindral Laidoneri kiri oma prouale Mariale ajast, mil ta oli Eesti esindaja Rahvasteliidu juures ning milles ta kurtis, et väikeriike ei lastagi arutelude juurde, kus „suuremad“ laua taga istuvad. „Väikestele“ öeldakse, et kui küll neile teada antakse, kui midagi otsustatakse. Kindral Laidoner avaldas oma sügavat frustratsiooni oma erakirjas, ent „ametlik Eesti“ vaevalt sellest asjast midagi avalikkusega jagas. Ma olen kindlasti seda meelt, et praeguse Eestiga ei ole lood teisiti, arvestades kui lakeilikult käituvad meie euroisandate ees „meie president“ ja valitsus. Kui följetonist Harri Lehiste elaks, oleks tal oma lugudeks materjali meie elust võtta küll ja küll. Teine lugu – kas näiteks ERR (loe: „Eriti Reeturlik Ringkäendus“) mis kodanike meelsust švejgilikult vormib ja, võimalik, et ka klassifitseerib – võimaldaks nende avaldamist? Kahtlen. „Tsäbovõitrad“ ei ole kuhugi kadunud – nende parteimärk on vaid vahetunud. Ja „tsäbovõitraid“ sünnib aina juurde – ei ole midagi teha! Mõnede inimeste loomuses on kaasasündinult leitavad nii entusiasm kui pugejalikus ja koos annavad nad päris võika tulemuse.

Eestil ja eestlastel oleks vaja eelkõige iseendas selgusele saada. Muud maailma ei  huvita eestlaste arvamus niikuinii karvavõrdki ja mida vähem me ennast ise väärtustame, seda vähem me korda läheme. Soomlasedki räägivad Eestit enamasti vaid seoses meie alkoholipoliitikaga. Meil ei maksa rõõmustada selle üle, et Hillary Clinton siin kunagi pidu panemas käis – see on vaid märk sellest, et proua võttis ette sõidu kuhugi kolkasse, kus võib segamatult rihma lõdvaks lasta, kartmata tagajärgi. Magav Merkel meie „presidendi“ sõnavõtu ajal annab tunnistust sellest, et kusagil vanalinna baaris oli eelmisel õhtul olnud hea käive. Mõlemad juhtumid on vaid kinnituseks sellele, et kui kellelegi mütsi pissitakse ja ta selle naeratusega pähe paneb, siis järgmiseks tehakse talle krae vahele „number 2.“

Samas on aga Eesti ilmselgelt maailmamastaabis üsna haruldane eksemplar. Ajaloolane Jaak Valge on tõdenud, et Eesti on olnud kõikvõimalike poliitiliste režiimide mängumaa ja selle mõju eesti rahvale on, tegelikult, veel korralikult läbi hekseldamata. 20. sajandil on meil olnud ju tsaarivõim, ajutine valitsus, punane terror, Saksa keisrivõim, oma Vabariik koos tõeliselt vaba riigiga (Jaak Valge on arvamusel, et „vaikiva ajastu“ eelne Eesti kuulus maailma 12 kõige demokraatlikuma riigi hulka), isikukultuse sugemetega presidendivabariik, stalinism, natsism, kompartei võim selle erinevates staadiumides ja lõpuks 1990.-te Eesti. Tõeline spekter kõikvõimalikke „-isme“ ja värve.

Küllap saame mõnevõrra hiljem endale kui rahvale selgeks teha, kuidas kujunesid jõujooned ühiskonna sees pärast taasiseseisvumist, kuidas keegi tõusis poliitikataevasse ja miks langes. Ja mis oli kõigi otsuste ja otsustamata jätmiste telgitagune olukord.

Korraldajatel oli veel erinevaid küsimusi, millest kõigini vestluse käigus ei jõutud. Kuidas vastanuksid teised vestluses osalejad ma ei tea, ent mina vastaksin neile järgmiselt –

Eesti saatus XX sajandil pani meid vabaduse hinda tundma ja ohtusid ära tundma. Kas Eesti on piisavalt küps, et teha kannataja-tundest samm edasi?

Jagan Henn Põlluaasa arvamust, et jutt küpsusest olla üle kannataja-tundest on hoolimatu ja vastutustundetu, ning kannab endas pigem „Stockholmi sündroomi“ hõngu. Meil ei ole vähimatki moraalset õigust unustada seda, mis on toimunud minevikus, ega pigistada silmi kinni selle ees. See tähendaks sisuliselt kommunismi ja natsismikuritegude heakskiitmist. ’

Inimene võib andeks anda ja peabki minema edasi oma eluga kui ta ei taha takerdudes minevikutraumadesse rikkuda enda ja oma lähedaste elu. Ometigi ei tähenda see unustamist. Vaid rumal langeb mitu korda samasse võrku. Andeks andmine ilma vastaspoole kahetsuseta annab teisele poolele võimaluse ja julgustuse korrata tehtut.

Eesti peab võtma oma välismissiooniks isikuvabaduste eest seismise maailmas ahvatluste, nagu majanduslik kasu, kiuste.

Eesti välispoliitikast oleks mõtet rääkida kui selline nähtus olemas oleks. Praegusel juhul on pigem rentaabel taandada meie välisesindused konsulaarosakondadeks. See oleks riigile sulaselge kokkuhoid. Kui palju aga Eesti – õigemini selle juhtkond – oskab teha vahet oma rahva teenimise ja omakasu vahel, näitavad kõnekalt Rail Balticu projekt, kooseluseaduse skeemitamine ja kohtusüsteemi rakendamine erakondlike huvide vankri ette.

Küllap iga inimene tunneb endas ära selle hetke, kui tal on teha valik ühelt poolt tõe ja õigluse ning teisalt omakasupüüdliku kameeleonliku lipitsemise vahel nomenklatuurse võimueliidi ees. Olgu siis tegemist kodu- või välismaiste isandate ees koogutamisega. Siin kerkib küsimus iga üksikkodaniku ja kogu rahva ette – mida on meil endale ja teistele öelda kui me ei ole saanud selgusele iseendas, tundnud ära kollaboratsionismiahvatlust eneses ja teistes?

Nii kaua, kuni me elame totalitarismiajastu arusaamas, et suu kinnihoidmine ja mittemidagitegemine on parim viis ellujäämiseks, ei ole meil ka õigust hakata õpetama teisi, kuidas õigesti elada. Elus on konfrontatsioonid eluliselt olulised. Neist tähtsaimad on konfrontatsioon iseendaga. Lipitsemine ei ole leplikkus. Argus ei ole vägivallatus. Pugemine ei ole perspektiivikus. Nii kaua kuni meie riik lipitseb, poeb ja lödiseb välismaiste isandate ja nende käsilaste ees, ei ole meil mõtet rääkida Eesti välismissioonidest. Nii kaua kuni see riik mahitab omaenese maa ja selle rikkuste kinkimist välismaistele ettevõtetele ja finantseerib tuhandete kodanike tapmist emaüsas, ei ole meil mõtet rääkida elu ja eksistentsi pühadusest.