15.11.2017
Roland Tõnisson.
SAPTK juht Varro Vooglaid on juristina välja toonud riigi poolt rahastatava Eesti Inimõiguste Keskuse (EIK) rakenduse UNI-FORM’i haldamisega seotud kitsaskohad. Ma ei hakka üle kordama seda hinnangut, mida on juba antud, ega ümber jutustama seda, mis on siililegi selge – Eesti praegust valitsust ei huvita õiguslikud pisiasjad kui on vaja näidata oma truualamlikkust neile, kellest sõltub nende isiklik heaolu.
Sooviksin pigem rääkida antud idee inimlikust aspektist. Ehk siis elust enesest. See ei ole üldsegi mitte keeruline, sest olen saanud antud teemaga tutvuda juba aastaid tagasi. Võimalikuks sai see tänu Eesti Kaitseväe ja NATO liikmesriikide Kanada ja USA toele, kes võimaldasid Eesti kaitseväelastele koolitusi Suure Lombi taga. Mina teenisin kaitseväevaimulikuna, nii et heal lugejal ei maksa siit oodata seiklusjutte maalt ja merelt. Küll aga, omal moel, imelugusid.
Niisiis – minu teine komandeering Uude Ilma oli Kanadasse keeltekooli, kus olles tänu partneritele saanud suurepärase võimaluse oma inglise (ja ka prantsuse keele) oskust praavitada vast sadakond Eesti kaitseväelast. Mis selle koolituse esimestest päevadest silma hakkas, oli kohalike inimeste käitumine. Õigemini – selle puudumine. Oli võimatu aru saada, miks just eriti suur osa meeskaitseväelasi räägivad emotsioonitult, sõnu otsides ja rõhutatult viisakalt. Võimalik, et nad arvestasid meie kasina kommunikatsioonivõimega? Tegelikult olid nad eriti kammitsetud hoopiski oma naiskolleegidega. Naiskaitseväelased aga olid oma meeskolleegidega enam kui familiaarsed, patsutasid neid kamraadlikult õlale ja pähe, naersid nagu hobused ja lõid jalgadega uksi lahti. Naisterahvas peab ju kuidagi kompenseerima meheliku faktori puudust oma elust. Kas või ise mehistudes.
Seletuse sellele matriarhaalsele spektaaklile sain paar aastat hiljem kui olin sealsamas baasis kaitseväevaimulikele mõeldud personalitöö kursusel. Selle raames pidas meile paaritunnise vestluse ametiisik, kelle täpne ametinimetus on mul meelest läinud – ütleme, et ta oli baasi Ahistamisevastase Ametkonna (AA) juht (AAJ). See oli väga meeldejääv kohtumine, sest vaimulike keskel – kellest ta teadis, et need ei käi lõugu laiutamas – tundis ta end vabalt. Üleüldse näis ta olevat kõige vabam kodanik sellel maal, mille vabaduste ja demokraatia osas olid mul tekkinud kõhklused ja kahtlused.
AAJ ei varjanud, et Kanadas ja selle armees rakendatud ahistamisvastased seadused on teinud inimestest enesekontrolli diktatuuri all eksisteerivad olendid, kes ei julge ei hingata ega astuda kartuses, et võivad kedagi oma pilguga, sõnadega või ka vaikimisega solvata. AAJ sõnul oli tema ametkond hõivatud kaebustehunnikuga, mida tootis pisike murdosa selles baasis teenivatest ja töötavatest inimestest. AA oli kohustatud kõik kaebused läbi vaatama, hoolimata sellest, et praktiliselt kõik need olid näpust, või pastakast, või millest iganes välja imetud. AA tegeles kaebustega vastumeelselt, ent põhjalikult, sest „solvatutel“ oli õigus kaevata neid mitte rahuldavad otsused edasi. Ja tavaliselt neid baasi AA otsused ei rahuldanud.
See pisike osa inimestest, kes tundsid end pidevalt häirituna, solvatuna ja mõnitatuna, olid võimalusega esitada kaebusi halvanud praktiliselt kogu baasi toimimise. AAJ läks sellest rääkides päris närvi, ning tegelikult oli vahva vaadata ka endast väljas kanadalast. Esimest korda. Tema võis seda endale lubada.
Nüüdseks on sellest ajast pea paarkümmend aastat mööda läinud ja hea lugeja kindlasti teab, mis on saanud sellest ilusast, sõbralike inimeste maast, kes on olnud vägagi heatahtlikud oma kaaskodanike vastu. Maast, kus ei olnud mingitki põhjust sisse seada homo- ja islamofoobiaga võitlemise seadusi. Maast, kus riigi esindajad võivad võtta ära lapsi perekondadest, mis riigi arvates ei ole piisavalt heaks kasvukeskkonnaks – ei ole piisavalt uuendusmeelsed. Sealse peaministri, elukutselise draamanäitleja ja osava rolli sisseelaja tegemised ei jäta kahtlust, et globalistliku maailmakorra edendajad on leidnud endale sobiva agendaprogrammi täideviija. Aga ka paarkümmend aastat tagasi oleksid kanadalased vangutanud pead kui neile oleks räägitud, et nende maa võib kunagi olla selline, nagu ta täna on.
Poliitiline korrektsus on tore asi kui see piirduks viisaka käitumise reeglistikuga. See tungib aga inimese ajju ja olemusse, surmates inimeseksolemise alge – initsiatiivi elada, ning sallib ainsa algatusena vaid uute inimloomust kastreerivate „seaduste“ ja regulatsioonide tekitamist. Nagu on näha ka selle äsjamainitud kauge maa kurval näitel. Mis veel koledam – see võimaldab vohama hakata valekaebustel ja kättemaksul. Paljude NATO riikide kaitseväelastel, kes tegelevad personaliküsimustega, on kabinettide uksed klaasitud, et oleks võimalik näha, mis seal toimub. Selline praktika võeti kasutusele pärast seda, kui on paljastunud naistöötajate fabritseerisid süüdistused oma meesülemuste vastu. Need on siis, muidugi, mõistetud alusetult süüdi seksuaalse loomuga väär- ja kuritegudes.
Ei ole aga vaja minna kaugele. Meil Eestiski on, tegelikult, kõik eeldused olemas saada suurepäraseks „kitsede“ paradiisiks. „Inimõiguslased“ külvavad väga viljakale pinnasele. Meie inimeste seas on oma koht olemas hirmul ja pugemisel, rehepaplusel ja kollaboratsionismil. Kui ajateenijate valekaebuste alusel algatati aastaid tagasi N väeosas juurdlus kaadriväelase üle, kes oli äsja sõjakoolist saabununa jäetud kaadripuudusel praktiliselt üksi juhtima kompanii suurust üksust koos ajateenijatest seersantidega, on see, arvestades toonaseid tingimusi, mõistetav. Et see noor inimene pidi end kehtestama ka selliste tegelaste ees, kelle motivatsioon teenida Eesti Vabariiki oli pehmelt öeldes, olematu, oli iseenesestmõistetav. Kui aga see noor kaadriväelane jäeti ilma ülematepoolsest toest, sest need, hoolimata oma kõrgematest auastmetest, ei teadnud, ega osanud pooltki seda, mida nende noor kolleeg, ei olnud kuidagi mõistetav.
Kui need mittemotiveeritud ajateenijad vorpisid valedest ja pooltõdedest kokku süüdistusmaterjali, andsid asja kohtusse ning see sai meedia tähelepanu, hakkasid noore kaadriväelase ülemad ja paljud kolleegid end temast kui katkuhaigest eemal hoidma, et neid ehk milleski süüdistama ei hakata. Selline lambamentaliteet ei ole kuidagi mõistetav, ent näitab selgelt, kuidas inimloomus töötab väga suurel osal rahvast.
Kui lõpuks asja kohtus arutama hakati, ei viitsi need „tunnistajad“ ja „kannatanud“ isegi mitte kohtusse ilmuda, sest ajateenistus oli lõppenud ning kogu lugu ei olnud nende jaoks enam oluline. Noor kaadriväelane aga mõisteti süüdi inimväärikuse alandamises, ning tema karjäär hävitati. Kohus ei olnud huvitatud kutsuma tunnistajaiks neid teenistuskaaslasi, kes võinuksid kosta midagi süüdistatava kaitseks, sest selle inimese saatus oli otsustatud juba sellest hetkest kui ajakirjandus – ehk „ühiskonna südametunnistus“ talle ühepoolselt süüdlase sildi külge sidus. Organisatsioon, millega noor kaadriväelane on seotud, tegi kõik selleks, et ühiskondliku arvamuse ees valgeks lambukeseks jääda.
Teine näide – N väeossa saabuvad ühel kenal hommikul kutsealused. Nende seas noormees, kes esimese päeva õhtuks on jõudnud teha kõned „kuhu vaja“ ja teatada, et teda on ebainimlikul moel mõnitatud jaoülemate ja rühmaülema enese poolt. Noormees on ise niivõrd šokis, et suudab vaid taburetil istudes pead kinni hoida ja seda raputada – nagu kroonikakaadrites, kus on näha sõjakoledustest vapustatud inimesi.
Tegemist on tõsise süüdistusega. N väeosa peale langevad rängad kahtlustused ning reakoosseisuga töötavate inimeste peale kõrgete ülemate raev.
Noormees viiakse üle teise väeossa, kus on väidetavalt normaalsemad ülemad. Paari päeva pärast selgub, et seal ei ole parem. Kõik kordub. Mõne aja pärast selgub, et kõnealune, ahistatud ja mõnitatud inimene, on viimased viis aastat elanud arvutis, ega ole praktiliselt kellegagi suhelnud. Saab selgeks, miks konkreetselt esitatud nõue oma ülemale silma vaadata on esile kutsunud hüsteeriahoo. Tegemist on ühega esimestest „arvutisõltuvuse“ diagnoosiga.
N väeosa inimeste suhtes uurimine katkestatakse. Keegi ei võta nende ees vabandada. Olgu õnnelikud, et nad võivad edasi ametisse jääda.
Miks tõin näiteid kaitsevägedest? Sest seal on ametis inimesed, keda on lihtne murda – nad on enamuses oma loomult kohusetundlikud, ning käsist-jalust seotud kohustusega vaikida ning alluda.
Veel üks näide. Iisraelist seekord, kus võeti vahi alla pedofiil. Mitte lihtsalt pedofiil, vaid rabi, haridusasutuse tegevdirektor, kes oli regulaarselt seksuaalselt kuritarvitanud ühte õpilast kui neiu oli 14-aastane. Viis aastat hiljem esitas see noor naine rabi vastu süüdistuse. Usujuhiga seotud uhtumist haarasid isuga kinni nii politsei, meedia, religioonimaailm kui ka selle vaenlased. Ühtegi normaalset inimest ei võinud selline koletislik lugu jätta ükskõikseks. Ei jätnudki, kuni selgus, et neiu vaid talle teadaolevatel põhjustel oli süüdistused välja mõelnud. Võikski nüüd loo unustada, sest politsei ja prokuratuur on mokaotsast kenasti tõdenud loo fiktiivsust. Küll aga mitte puuduliku uurimise ja kannatanu vastukäivate ütluste süüdistusmaterjaliks vorpimise fakti.
Loo kangelanna sotsiaalmeedias levitatud ja rohkete pisaratega niisutatud haledad postitused on samuti oma töö teinud – rabi Arisoni elu hävitati. Temast sai aastase koduaresti ajal kõigi poolt täissülitatud räpane elajas.
Õppides mõnda aega Ühendriikides lisati mu nimi ka kohalikku telefoniraamatusse. Hakkasin saama kõnesid – pakuti odavalt tonni kartuleid naaberosariigist ja õnnitleti võimaluse eest tellida kusagilt tervelt miljon kleepsu ainult mõnetuhande dollari eest – Ameerikas käib kõik suurelt. Naljakas oli sinnamaani, kuni sain kõne kohalikust politseijaoskonnast – nimelt olevat mu võimalus teenida puhast raha kui ma näen näiteks kusagil valesti pargitud autot või kedagi tegemas veelgi koletislikumaid tegusid. Juhul kui minu vihje osutunuks tõeseks, oleksin ma saanud preemiaks kakssada kohalikku dollarit.
Antud juhul panustas osariik inimese alatusele ja soovile oma kaaskodanikule käkki keerata, teadmisele, et kellelgi läheb kusagil halvasti.
EIK teab, mida ta teeb, sest nii on teinud nende aatekaaslased mujalgi Läänes. Eestis rakendub edukalt mujalt tellitud ja kinnimakstud stsenaarium, millel on mitu vaatust. Iga vaatuse juures kinnitatakse, et see on viimane nõudmine ja kõigest elementaarse õigluse jaluleseadmine. Lisaks naeruvääristatakse neid, kellele ei meeldi selle osava ja alatu stsenaariumi elluviimine ja hoiatavad protsessi süvenemise ja küünilisemaks muutumise eest.
Kuigi riik peab seksuaalvägivallale reageerima kohaselt ja õiglaselt, siis on samas hea, et homoseksuaalsus on dekriminaliseeritud – seksuaalseid kõrvalekaldeid ei ole võimalik kriminaalkoodeksiga ravida. Ent EIK tegevus on võrreldav riigireetmisega, sest ta mädandab ühiskonda seest. Sodoomia dekriminaliseerimisele järgneb partnerlusseadus, siis perekonna- ja inimeseõpetuse ümbertegemine, traditsiooniliste institutsioonide lagastamine ja häbistamine ja see lõpeb sodoomia kritiseerimise kriminaliseerimisega. Seda viimast ongi EIK taotlemas. Eesti Vabariigi valitsuse mahitusel.
Kui kellelgi raske uskuda eelpool toodut, siis ma mõistan, kuna mõistusega ei olegi võimalik sellist asjade käiku endale ette kujutada. Paraku on sellest kujunenud reaalsus. Nüüd on see aeg, kus EKRE ja kodanikkond, kes ei soovi lammastena elada hirmus, et liigset häält tehes šašlõkina võib kebabina lõpetada, peavad ütlema oma sõna ja tegema oma valikud hääletustel ja vajadusel ka avaldama oma arvamust. Mujal kui sotsiaalmeedias ja koduseinte vahel.