01.07.2019
Tüübilisi karaktereid homoparaadilt
LGBT ideoloogia ei tohigi jätta kedagi ükskõikseks, sest tegemist on saatanliku lõhkumise-, lammutamise ja hävitusideega, kirjutab teoloog ja literaat Roland Tõnisson.
Eelmisel laupäeval peeti Helsingis PRIDE-ürituste „grande finale“ – rongkäik, mille ees kõndisid sotsist peaminister ja Helsinki endine luterlik naispiiskop, kes on muuhulgas käinud üle andmas „Aasta homo“ auhinda ja ka muidu rõõmus tädi. Tema oma pead Pühakirjaga palju ei vaeva – see on üks igav üllitis ja elu peab olema mitmevärviline.
Mina elasin eelmisel aastal Helsingis ja ma olin sunnitud oma toonaste tööülesannete tõttu eelmise aasta „paraadi“ ka pealt vaatama. Erinevalt mõnest, mina toimuva üle uhkust ei tundnud, sest ei näinud selleks ühtegi põhjust. Esiteks – vabaduse ja võrdsuse aatest ei ole selliste ürituste puhul juttugi, kui vabadusena nähakse võimalust eksponeerida avalikus kohas oma kehaosi. Eneseväljendusena nähakse suguelu selle erinevates väljendusvormides ja praktikas. Võrdsusena nähakse omasooiharust ja sisuliselt – kogu asi keerleb suguelundite ümber. Kõige tipuks tuuakse kaasa lapsed, kes peavad seda nabaalust „trianglit“ pealt vaatama. Selle üle võib uhkust tunda vaid väga vildaka arusaamaga inimene.
Avaldasin oma seisukohta sotsiaalmeedias ja kordan seda veel – on võimalik nimetada kultuuriürituseks privaatsete kehaosade defileed, ent kultuur on see sama palju kui siil on kaelkirjaku kaksikvend. Homoparaad, muidugi, väljendabki Lääne arusaama kultuurist. Ja see on näide suurest allakäigust.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Minu sotsiaalmeedias avaldatud pisuke fotokollaaž sai rohkelt „meeldimisi“ ja kommentaare. Pean tõdema, et väga suur osa neist kommentaaridest oli kantud negatiivsetest emotsioonidest ja, tegelikult, saan ma sellest ka aru. Tahan aga öelda, et selline lähenemine ei vii kuhugi ja pealegi – iga PRIDE-il osaleja selja taga on isiklik tragöödia. Igal ühel neist on oma eellugu.
On neid, kelle isiklik tragöödia on poliitiline selgrootus, kõike mahatallav karjäärihimu ja enesesalgamine maise edukuse nimel. Sellepärast asutakse selliste liikumiste teenistusse, sest nii garanteeritakse endale priske leivakott, kiidulaul meedias ja püsimajäämine parteilises toiduahelas. On neid, kelle isiklik tragöödia on ebaõnnestunud peresuhted, psühholoogilised ja isegi psühhiaatrilised probleemid, sest homoseksuaaliks ei sünnita. Selleks kujunetakse. Ja vahel väga varajases lapseeas. Nemad lähevad sellistele „paraadidele“ tundmaks, et ei oldagi nii üksinda.
Väga paljudel inimestel sellistes rongkäikudes on selja taga valusad kogemused inimestega ja enamasti on need alanud kodust. Siia kuulub, kahjuks, seksuaalne väärkohtlemine. Aga ka lihtsalt soovimatus tegeleda lastega, neid mõista. Kas või selline arusaamine, et lapsel ei ole õigust avaldada oma arvamust, võib vallandada lapses valusaid reaktsioone ja mõtteid sellest, et teda ei aktsepteerita perekonnas võrdväärsena.
Näide elust – elab koos isa ja emaga väike poiss. Ühel päeval aga teatab ta vanematele, et ta ei taha enam olla see, kes ta on, vaid ta soovib olla tüdruk. Ta hakkab mängima nukkudega, selga sobitama vastassugupoole riideid, jne. Miks küll nii? Sest perre on mõni aeg tagasi tulnud veel üks laps, tütarlaps, kes oma tervise tõttu vajab veel enam tähelepanu kui lihtsalt imik. Vanemad lapsed kipuvad niigi jääma vaeslaste rolli, kui perre tuleb noorem õde või vend, nüüd aga tunneb see poiss end veel enam eemaletõugatuna ja ütleb vanematele: „Kui ma oleksin tüdruk, siis te ehk pööraksite mulle tähelepanu.“
Teine näide – noor poiss näeb pealt oma ema abielurikkumist ja temas ärkab viha oma ema ja kogu naissoo peale. Keda süüdistada noore lapse maailma segipaiskamises?
Ja veel – üksikema kasvatab range allutamise meetodiga oma poega, tekitades temas võõristuse naissoo vastu ja suure segaduse lapse mina-pildis. Kas tasub imestada tulemuse üle?
Praeguses Lääne ühiskonnas on inimesed jäänud väga üksikuks ja meid on muudetud suurteks egotsentristideks. Varasem kogukondlik elu külas, talgud ja muu ühistegevus kasvatas kogukonnas ja üksikisikus ühtekuuluvustunnet, üksindus ei olnud nii katastroofiline ja karjuv kui täna. Lääne inimesed on väga sageli üksinda oma mõtetes ja ka inimsuhetes. Helsingis, näiteks, koosnevad praktiliselt pooled leibkondadest ühest inimesest.
Inimsust, inimloomust ja loodud maailma lammutav LGBT ideoloogia ei tohigi jätta kedagi ükskõikseks, sest tegemist on saatanliku lõhkumise-, lammutamise ja hävitusideega. Kindlasti on väga erinevaid faktoreid, mis purustavad inimeses tervikliku „mina“ ja viivad ta väärastunud seksuaalpraktikani. Me ei tohi toita seda aga oma hoolimatusega ega anda materjali sellistele paraadidele. Kui hoolime oma inimestest, siis ei pea me käima selliste paraadide sabas siltidega stiilis: „Olen uhke oma sooneutraalse lapse üle.“
Sapine sarkasm ja raev ei vii kuhugi, lammutades eelkõige raevutsejat ennast. „Kui sa tahad muuta maailma, siis mine koju ja armasta oma perekonda“ – ema Theresa sõnad. Õigesti öeldud.
Roland Tõnisson
teoloog ja literaat
