01.04.2019
Roland Tonisson
Meil on kombeks naerda Hollywoodi filmimaailma lihtsustatud maailmapildi üle. Nüüd on aga meie enda – Euroopa ajalookäsitlus – läinud ikka vägagi „käest lappama“.
Ma ei tea, kas Euroliidu poliitikate väljatöötajad käisid ajalootundide ajal nurga taga kanepit suitsetamas? Ehk ei suuda nad lihtsalt käsitleda enamat informatsiooni, kui mahub ajakirjadesse ja koomiksiraamatutesse? „Kalevipoeg“ ja „Kalevala“ on koomiksiraamatutena tee raamatulettideni leidnud. Ükskõik kui absurdne mõte koomiksiformaadis ajalookäsitlusest ja rahva mälu talletamisest tundub, on sellel ilmselt olemas oma lugejaskond. Jamaks läheb siis, kui koomiksilaadsest, lihtsustatud ajalookäsitlusest saab ametliku poliitika alus.
Tuleb silmas pidada, et ka kaasaegne ajalooteadus on väga selekteeriv. Ei eksi need, kes ütlevad, et ajalugu on poliitika käes kui (pehmelt öeldes) eskorttüdruk, kes teeb seda, mida klient tahab. Markantsemad näited on võtta lähiajaloost – Nõukogude Liidus oli hulgaliselt ajalookirjutajaid, kes olid riietatud mundrisse ja jõudsid kindralipaguniteni. Nende ülesanne oli anda reaalsetele sündmustele selline käsitlus, mis sobis ametlikule doktriinile. Näiteks väidavad nende vaimsed õpilased, et 25. märtsil 1949 küüditati Eestist mitte 20000, vaid „kõigest“ 2000 inimest. Euroliidu Aafrikaga seonduv temaatika on ka näide sellest arusaamast, et kui jätta mingi osa loost rääkimata, ei ole tegemist valega.
Ma olen kaugel sellest, et pidada üht rassi teisest paremaks. Igasugune survestamine rassi, rahvuse, usu jmt põhjusel on loomulikult kurjast. Erinevat värvi naha all ja erineva kujuga peades on meil kõigis igatsus olla armastatud ja püüdlus õnnele. Võrdsetest võimalustest räägitakse tänapäeval palju, ent vägagi kallutatult ja selle eesmärkidest on väga raske aru saada. Piltlikult öeldes käib mäng suuremates mastaapides, mis Eestis väljenduvad selles, et ühe erakonna esindajale tehtud tapmisähvardust ei võeta nii tõsisena kui teise erakonna esindaja korralekutsumist, mille käigus ülbitsev provokaator saab pisut tuuseldada, nautides oma kordaläinud provokatsiooni.
Euroopa suurriigid on, muidugi, Aafrikat koloniseerinud. See, et aafriklased ei oska midagi peale hakata kolonistide pärandiga, on omaette teema. Nagu ka see, et ilma valgete farmeriteta kukub Lõuna-Aafrika põllumajandussektor kokku. Nagu ka see, et Aafrika orjakaubandust ei oleks iial tekkinud, kui kohalikud hõimupealikud ja kuningad ei oleks ise oma poliitilisi oponente, võlgnikke ja sõjavange rannikulinnadesse kokkuostu viinud.
Kindlasti on kallutatud ka arusaam, et kogu Põhja-Ameerika europiidset päritolu elanikkond peab end tundma süüdi orjandusperioodi pärast, kuigi endiste plantaatorite järeltulijaid elab Ühendriikides väike osa – umbes 5% ameeriklastest on olnud suguvõsas keegi orjapidaja. Ja kui isegi neid oleks rohkem, siis tekib küsimus – miks peavad nemadki oma eelkäijate tegude eest süüd kandma? Omaette vahva lugu on ka Aafrika mandrile tekitatud Libeeria vabariigi sünniga. Sinna naasis hulganisti Ühendriikides orjusest vabastatuid ja nende järglasi, kes millegipärast arvasid, et kohalik elanikkond vajab harimist ja juhendamist, ning tekitasid sellega hulgaliselt siseriiklikke konflikte.
Kui nüüd keegi ei taha eelnevat aktsepteerida, siis võiks ta mõelda kas või globalistide suure juhi ja õpetaja (või siis nende suurte juhtide ja õpetajate suure õpilase) Barack Obama peale, kes on afroameeriklasi kutsunud üles mitte ketrama vanu mantraid ohvriksolemisest ja alustuseks hankima endale haridus või töö, sest selleks on tänapäeva Ühendriikides olemas kõik võimalused. Väide, et keegi ei saa elada inimväärset elu, sest ta on getos sündinud, on sama lame kui vabandada oma laiskust sellega, et ollakse sündinud mõnes Tallinna äärelinnas.
Ohio Riikliku Ülikooli õppejõud Robert Davis ütleb, et valge orjakaubandus on kaasaegsete ajaloolaste poolt kahetsusväärselt unustusse jäetud. Oma raamatus „Kristlastest orjad, moslemitest isandad: valge orjandus Vahemere maades, berberite rannikualal ja Itaalias, 1500–1800) (Christian Slaves, Muslim Masters: White Slavery in the Mediterranean, the Barbary Coast and Italy, 1500–1800.)“ ütleb ta, et umbes 1,25 miljonit eurooplast vangistati türklaste, araablaste ja berberite poolt selles ajavahemikus ja müüdi Aafrika-Aasia isandatele. Siia hulka ei ole arvestatud Krimmi tatarlaste ja türklaste poolt harrastatud orjajahte ida-slaavlastele, Leedu suurvürstiriiki ja Doonau aladele. Viimane selline reid pandi toime 1769. aastal tatarlaste poolt, mil vangistati müügiks 20 000 venelast ja ruteenlast.
Mõistet „valge orjandus“ kasutas esmakordselt Ühendriikide senaator Charles Sumner, kirjeldamaks türklaste ja Põhja-Aafrika moslemite tegevust Vahemere piirkonnas. 15. sajandist kuni 18. sajandi keskpaigani oli valge orjakaubanduse õitseaeg Marokos, Alžeerias, Tuneesias ja Lääne-Liibüas. Need territooriumid olid Türgi impeeriumi võrdlemisi iseseisvad osad ja siit korraldati reide Itaalia, Hispaania, Portugali, Prantsusmaa, Inglismaa ja Hollandi rannikulinnadele. Paaril korral isegi Islandile. Eksootiline kaup oli moslemite hulgas hinnas ja kaupa hangiti sellise innukusega, et paljud rannikuasulad jäid inimtühjaks.
8.–15. sajandil valitsesid Hispaaniat maurid. Selle aja jooksul kasutati seda territooriumi valgete orjade edasimüügiks töö- ja seksiorjusesse. 19. sajandil keelati küll Türgis valgete orjade omamine, ent veel aastal 1908 müüdi seal valgeid naisorje ja ilmselt mitte koduabilisteks. Valgete naiste müümine seksiorjusesse oli mitmete sajandite jooksul Türgi impeeriumi igapäevaelu lahutamatu osa.
Millal me hakkame tähistama eurooplaste vastase genotsiidi mälestuspäeva või kuud või lausa aastat? Kas eurooplased ei ole seda väärt? Või peaks Euroopa Komisjoni tarkpeade jaoks ühe selgitava koomiksiraamatu koostama?
Roland Tõnisson
Literaat, teoloog, rahvusvaheliste suhete magister