11.01.2022
Rudolf Jeeser
Oli 1980. aasta suvi ja käisid olümpiamängud, mida äsja Märjamaa Keskkooli esimese klassi lõpetanud koolipoiss pingsalt jälgisin. Palavate suvepäevade ja teleülekannete vahelduseks sai käidud sõpradega kuulsas Märjamaa alevi jäätiseputkas “jahutust” toomas. Ühe sellise retke käigus koos sõber Tiiduga, temal jalgratta leistang peos ja mina pakiraamil, juhtus midagi sellist, mis jääb mulle eluks ajaks meelde.
Tagasiteel ründas meid vene miilits. Veoauto lähenes meile küljelt suurel kiirusel ja peatus enne meid vaid paarkümmend sentimeetrit. Kabiinist väljusid selgelt ebakained miilitsad ja väga ülbitsevalt ning üleolevalt selgitasid meile, et kahekesi jalgrattal sõitmine pole lubatud.
Mõni hetk hiljem seisime Tiiduga õnnetult ja vaatasime järgi lahkuvale autole. Karistuseks oli meile määratud tühjad rehvid ja lubadus vanematele kõik ära rääkida.
Uued ventiilid leidsime kiiresti ja peale mõningast arutelu oli selge, et vaevalt see info, meie rikkumise kohta vanemateni jõuab.
Küll aga sai selles päevast alates selgeks mõiste ment. Kui vanemate inimeste seltskonnas räägiti mentidest ja mul oli peas segadus, siis nüüd oli kõik selge. Sõna otseses mõttes ma hakkasin vihkama seda mundrit. Ma üritasin nendega võimalikult vähe kokku puututa.
Kooliajast mäletan veel kahte seika. Mind kutsuti NLI-sse (noor liiklusinspektor) ja 80-ndate aastate lõpus käidi värbamas miilitsakooli poisse, jutuga, et nii pääseb Vene sõjaväest ära. Mõlemal juhul tuli mul silme ette see kuklasse löödud purjus ment.
Kahjuks Eesti vabariigi taaskehtestamisega minu suhtumine neisse vormikandjatesse väga ei muutunud. Olid ju paljud neist samad inimesed. Osad koolivennad, kes olid selged koolikiusajad, läksid sinna tööle ja täna teame ju kõik 90-ndate aastate Eesti Politsei “vägitegusid”.
Minu meelemuutus hakkas toimuma 90-ndate lõpus, kui tänu oma teenistusele vahipataljonis alustasime sõjaväe-politseinike koolitamist. Alustasime täiesti nullist ja selleks vajasime abi tsiviilpolitseilt, eelkõige psühholoogia ja käitumiskultuuri valdkonnas. Need inimesed, kes meid nõustasid, olid tõelised professionaalid. Enamus nendest oli õppinud politseiakadeemiates Ameerika Ühendriikides või Euroopas. Nad olid seda kõike praktiseerinud Eesti tänavatel ja paljud nendest olid ka õppejõud Sisekaitseakadeemias.
Ühel hetkel, endalegi ootamatult, märkasin ma niinimetatud tänavapildis muutust. Närustest mentidest olid saanud viisakad politseinikud. Seda näitasid ka usaldusväärsuse reitingud, kus hinnati politseid kõrgelt. Kaitseväelasena kadestasin, sest rahva usaldusväärsus politsei vastu oli oluliselt kõrgem, kui Kaitseväe ja Kaitseliidu vastu. Võib isegi öelda, et mingil määral sai Eesti politsei meile eeskujuks.
Kaitseväelase karjääri jooksul puutusin Eesti politseiga päris kõrgel tasandil kokku kaks korda. 2007. aasta pronksiöö aegu ja Rakveres Kaitseliidu malevapealikuna oli minu üheks koostöö partneriks Rakvere politseijaoskonna juhid. Tajuda oli küll professionaalsust, ent ressursi nappus pigistas igast otsast.
Ühtäkki aga ilmus areenile staarpolitsenik Elmar Vaher. Iseenesest polekski midagi hullu, leidub ju selliseid kõigis riigiametites aga, et just selline mees juhib kogu süsteemi oli mulle siiski üllatus.
Kes on selle mehe selja taga, et korduvad valetamised, pidevad jamad tema juhitavas ametis ja ülim enesekindlus ning arrogantsus ei näi kõigutavat tema positsiooni mitte kuidagi?
Arvatavasti teavad sellele vastust mõningad inimesed, kes reeglina arvamusartikleid ei kirjuta.
Aga kogu sellel Vaheri fenomenil on ka kahjuks teine, varjulisem pool. Vaadates Eesti politsei käitumist Vabaduse väljakul kevadel 2021 ja äsja MEM cafe-ga seonduvalt, siis on selgelt tajutav mõningane mendimentaliteedi tagasi tulemine ja esile kerkimine.
Kindlasti ei ole mainitud üritustele ja kohtadele saadetud just Eestimaa parimad pojad aga mina küll ei näinud kummaski politseid, vaid lihtlabaseid mente. Mente, kelle ideaaliks on eneseupitamine ja võimunälg.
Ma ei näinud seal abistavat ja toetavat Eesti politseid, vaid Vaheri mendijüngreid, kelle maksimaalseks oskuseks on inimese mitmekesi autokongi surumine. Puudu on vaid hall vormiriietus, kullasse surutud müts ja süljelärakas tänavale.
Viimane aeg on Eesti politseis toimuv tagasiminek ja selleläbi mendistumine peatada. Elmar Vaher on lõhkumas seda, mida Eesti riik on aastaid üles ehitanud. Mina ei soovi täna vabas riigis elavatele eestlastele sellist tunnet, nagu mina pidin tundma 1980 aasta suvel Mârjamaa võimla juures.
Muide, seitseteist aastat hiljem kohtusin ühega neist mentidest, oma tuttava sünnipäeval. Tema jaoks lõppes õhtu sellega, et ta vabandas minu ees ja lahkus sünnipäevalt.
Elmar Vaher ka sinul on aeg vabandada ja lahkuda võimutüüri juurest!
Rudolf Jeeser, EKRE ringkondade koordinaator