09.11.2024
Stopp automaksule!
Paljusid autentusiaste või lihtsalt omanikke ajab eriti marru automaksu seaduse „sabaosa”, mida Riigikogu praegu eraldi eelnõuna „läbi koputatakse”. Selle jõustumisel saab teha maksust hoidumise etteheitega 800 eurot trahvi inimesele, kel mõni juba ammu maanteed ära unustanud vanaauto hoovis või garaažis seisab. Kuigi sõiduki dokumentegi ei pruugi alles olla.
Mõtlete edaspidi mõnda vana autot või tolle keret hoida oma aias kui dekoratiivset elementi või laste mängukohta? Edaspidi võidakse teid sellise „illegaalse leiu” eest vastutusele võtta ja ränk trahv määrata, sest see on teatud asjaoludel tõlgendatav tähtsast automaksust kõrvale hoidmisena. Inimeste tavateadvuses seostub auto millegagi, mis kas praegu sõidab, või tahetakse sõitmiseks korda teha. Võtke näpust. Kavandatav seadus seda edaspidi nii „kitsarinnaliselt” ei näe.
Varamaks nagu ENSVs
Eestis on teatavasti automaks, mille taga teistes maades loodushoid, kehtestatud ennekõike hoopis varamaksuna nagu see oli kunagi ENSVs. See tähendab, et kukrut tuleb kergendada ka sõidukite eest, mis muuseumites lihtsalt seisavad, kellegi garaažis lahti võetuna restaureerimisel või mingitel nostalgilistel põhjustel lihtsalt hoovis alles hoitakse. Autoomanike foorumites ironiseeritakse, et sama põhimõtte järgi võiks muidugi maksustada ka inimeste muu vallasvara nagu pesumasinad, käekellad, köögimööbli või ükskõik mille. Piisab põhjendusest, et valitsusel on riigieelarvesse raha vaja.
Sõitvate autode, sh korras muuseumieksponaatide eest on maksu kätte saada lihtne. Sellele 1. jaanuarist jõustuv nn mootorsõidukimaksu seadus ka keskendub. Kuhu see vaene inimene ikka pääseb. Liikuda on vaja. Kui maksu ei tasu, tuleb kohtutäitur.
Kellegi aias või kuuris lihtsalt aastaid seisvate sõidukite eest, millest paljud peatatud registrikandega, on maksuraha kätte saada märksa keerulisem. Ja nõnda oligi vaja ellu kutsuda automaksuseaduse nn sabaosa ehk seaduseelnõu 461 SE (jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus), mis Riigikogus läbinud esimese lugemise. Eesmärk on sundida inimesi enda niisama seisvad autod maksu maksmiseks kas uuesti arvele võtma või siis vanametalli viima. Liiklusregistris leidub peatatud kandega sõidukeid 1. mai seisuga 225 305 tk. Kuigi suur osa nendest on maise eksistentsi lõpetanud, on arvestatav kogus vanaautodest siiski inimestel kodudes alles.
Taoline laiahaardeline omandi maksustamine meenutab 1940. a juunipöörde järgse aja kordumist farsina. Vägisi tekib ahvatlus vanaautosid riigivõimu eest varjamiseks küünidesse heinte alla peita, et need seal paremaid aegu ja valitsusi ootaksid. Halb muidugi, kui keegi peidetud autot näeb ja organitele koputab.
Auto kui illegaalne objekt
Politsei võib hakata saama järgmisi kõnesid: „Hallo, ma kahtlustan, et naaber varjab riigi eest ühte autot!” Kõlab nagu huumorisaade. Tegelikult on asi aga naljast kaugel.
Eelnõu 461 SE seletuses öeldakse selgelt, et autoomanik peab valima, mida oma sõidukiga edaspidi teha soovib. Sellega on loomulikult võimalik sõita, ja muidugi ühtlasi automaksu maksta, või siis ajutiselt nn aktiivsest registrist kustutada, aga samuti automaksu maksta. Seega siis juba auto pealt, mis ei liigu. Kolmas võimalus on saata auto lammutusse ja maksmisest pääseda. Näiteks Soomes ja Saksamaal tuleb maksu maksta aga ikkagi vaid sõitva auto pealt: registrikande peatamine vabastab omaniku maksukohustusest. Auto, mis aga meil registris kirjas pole, muutub sisuliselt illegaalseks.
Kuidas siis inimesi raske trahviga hakatakse ähvardama?
Eelnõus seisab see must-valgel kirjas. Kahe aasta pärast ehk alates 1. novembrist 2026 kavatsetakse autoregistrist kustutada kõik sõidukid, mille registrikanne on 1. juuli 2026 seisuga peatatud olnud kauem kui seitse aastat. Pealtnäha on asi lihtne ja selge.
Kui aga nüüd peaks välja tulema, et inimesel seisab kusagil kuurisopis või hoovinurgas auto, mis on registrist kustutatud, aga füüsiliselt tal ikkagi alles, võidakse karistada füüsilist isikut kuni 100 trahviühikuga ning juriidilist isikut kuni 32 000 euro suuruse rahatrahviga. Inimene riskib seega saada auto pealt, mida pole registris kirjas ei sõitva ega ajutiselt seisvana, 800 eurot trahvi, sest ta hoiab ju nõnda automaksust kõrvale.
Kas seaduse tagant paistavad „platvormide” kõrvad?
Kaitsetuks muudab inimese asjaolu, et tal on keeruline tõestada, et ta ei pruukinud üldse teadagi sõiduki kunagisest asumisest praeguse vabariigi-aegses registris. Eit teadis (auto ajalugu) aga eit suri ära, kui klassikat meenutada. Rääkimata, et sõidukeid on sageli müüdud palju kordi käest kätte.
Niisiis, tähelepanu kõik, kel autoloks kusagil kas maastikku kaunistava lillepotina, pagasiruumis näiteks peenar, või kasutusel laste mängumajana, või pole vana Ladat raatsitud vanarauda saata, sest vanaisa tegi vanaemale seal abieluettepaneku. Kõik need võivad juriidilises mõttes olla peatatud registrikandega ja lähevad maksu alla.
Vanaauto pealt küsitakse aastas maksu 50 eurot. Aga kusagil pole kirjas, et see summa aastate möödudes sama madalaks jääb. Kuidas võimudele edaspidi tuleb tõestada, et teil on sõidukõlbmatu, näiteks restaureerimiseks lahti võetud auto, mille registrikannet te tahate peatatuna hoida? Sest registrist kustutada ei tohi, kui auto ise füüsiliselt alles ning vanarauaks ei lähe. Väga lihtsalt: eelnõu praeguse versiooni järgi on üks variant masin treilerile panna ja vedada transpordiameti büroosse ülevaatuseks kohale. Muidu võib auto teil edaspidi illegaalseks osutuda ja saate trahvi.
Ennekõike tulebki „õnnitleda” vanaautode taastajaid. Sõidukõlblikuks saamiseni kulub tavaliselt palju aega ja raha. Kogu see aeg tuleks maksta riigile aastamaksu. ENSV ajal oli lihtsam. Siis saadi klubi Unic kaudu riigilt maksuvabastus. Vanadest Nõukogude ajalehtedest võib siiani leida autode maksustamise tabeleid. Tavaliselt jäi see summa sõiduauto puhul kusagil 30-40 rubla kanti. Autoentusiastid räägivad, et eesmärk oli siis praeguse ajaga sarnane: eraomandi piiramine, et see liialt ei vohaks. Tänapäeval teenib see ennekõike rendi- või platvormifirmade huve.
Juba alates 1940. aastast sai autodest suures osas „riigi asi”. Neid „natsiti” ja võeti vastavalt toonasele ideoloogiale omanikelt ära sümboolse tasu eest – kui sedagi maksti.
Nõukogude aja edenedes võisid küll auto osta, aga riik kirjutas üsna täpselt ette, kuidas sa justnagu enda omandiga võid ringi käia. Kehtis ostulubade ja maksu süsteem.
Vastuolus põhiseadusega
„Auto on justkui asi, mille ostmiseks riik inimesele loa annab, kuid mis mitte kunagi – ka peale liisinguperioodi lõppemist – ei ole inimese enda oma,” tõmbab automanike liidu juhatusse kuuluv Simmo Saar, kelle hobide hulka kuulub vanaautode taastamine, praeguse ajaga paralleeli. „Vara on inimese oma siis, kui ta saab seda vabalt käsutada,” lisab Saar.
Vastuolu põhiseadusega on ilmne: mingist omandi vabast kasutamisest ja käsutamisest ei saa eriti just eelnõu 461 SE taustal juttugi olla.
Pealtnäha on selle eelnõu eemärk ju üllas. Vähendada romude hulka ja puhastada registrit nn fantoomautodest, mida ei pruugi ammu enam alles olla. Selleks piisaks muidugi, kui rohkem kui seitse aastat peatatud registrikandega autod kustutada ja nõuda maksu ikkagi vaid liikluses osalevatelt sõidukitelt. Kui kellelgi kustutatud auto omanikest on tarvis, siis ta maksab riigile oma lõivud ja saab auto teatud tingimuste täitmisel uuesti arvele võtta. Siiski on valitsus otsustanud ka sisuliselt vrakid ja remondiks lahti võetud autod maksustada.
Suures tuhinas raha nõuda on ära unustatud, et inimene peab saama ise vabalt ning riikliku (maksu)sunnita otsustada, kas tema auto on romu või hoopis taastamisele kuuluv uunikum. Ühtlasi võib juriste õnnitleda lisanduva tööhulga üle. Kui inimene on lasknud auto registrist kustutada, või on see ise automaatselt kustunud, nagu eelnõu ette näeb, aga sõiduk ikkagi füüsiliselt alles, tekib ikkagi seoses maksustamisega huvitavaid küsimusi. Ja need küsimused on olulised, sest veelkord: registrist kustutatud, aga eksisteeriv auto on edaspidi illegaalne, mille eest võid saada trahvi.
Mida juriidiliselt mõeldakse auto all? Mõiste „auto” ei pruugi ju tähenda ühtlasi sõidukõlblikkust. Aga kui osa juppe puudu, kas siis on tegemist autoga? Kas mootori ja kerega, aga ilma ratasteta asi on auto? Aga ainult kere? Kere ratastega? Ilma klaaside ja tuledeta? Kui palju osi peab puuduma, et asi või ese poleks enam käsitletav autona? Kas auto raam on auto? Kui auto on lahti võetud, ja jupid riiulisse laotud, mis hetkest muutub auto hoopis varuosade laoks?
Ühtlasi näib eelnõu eesmärk olevat sundida inimesi loobuma nn doonorautodest, mille küljest enda sõiduki remondiks varuosi maha keeratakse. Mis on juba muidugi praegu illegaalne.
Kogu selle jampsi ehk kontrollimisega, kas mõne aianurgas seisva (vana)auto eest tasutakse maksu, või on see „kuritegelikult riigi eest end varjates” registrist kustutatud, peaks seaduseelnõu järgi hakkama muidugi eelkõige tegelema politsei oma niigi napi ressursiga.
Suur hulk autopärandist satub metalliveskisse
Autoentusiastist ettevõtja Mati Kuklane räägib siinjuures loo ühe oma lähedase inimese dilemmast, kes taastab Eestis haruldaseks jäänud Nõukogude-aegset maastikusõidukit LuAZ. Loobuda või kellelegi edasi anda? Autot kui sellist pole õieti olemas, sest kogu taastamine ehk lahtivõtt ja juppidest kokku panek tähendab suurt hulka tööd ja vaeva. Vaikselt kujuneb aga välja uus maksuobjekt. Asi pole isegi 50 aastamaksu euros, mis vanaautodele ette nähtud aga kogu situatsiooni totruses, mis sunnib nägema maksustatavat autot kogumis selle osades. „Üheski maailma riigis pole seisvad autod maksustatud,” resümeerib Kuklane.
Nõnda nagu seaduseelnõust nähtub, tuleks juba palju aastaid seisev ja peatatud registrikandega, näiteks lahti võetud auto vedada treileriga kuhugi, kus transpordiameti ametnikud saaksid selle üle vaadata. Kõik jupid laduda treilerile ja ette näidata. Kõik see viib lisaks automaksule omanike kukrust sadu eurosid. Aga vaid nii oleks edaspidi korrektne.
Transpordiametis töötatakse seejuures välja geopositsioneerimise rakendust, et siis saaks näiteks taastamiseks osadeks lammutatud autot kohapeal tuvastada. Ainuke viga, et eelnõu 461 SE Riigikokku saatmise ajaks pidanuks too rakendus olema juba stardivalmis. Siiski alles tegeletakse sellega.
Loomulikult maksustatakse teistes riikides vaid sõitvaid või liikluses osalevaid autosid mitte pelgalt vaid suurest inimarmastusest. Selgelt antakse aru kui administratiivselt kalliks ja juriidiliselt keeruliseks seisvate ehk peatatud registrikandega autode maksustamine läheb võrreldes maksutuluga, mis neilt saab.
Põhimõtteliselt võib eelnõud 461 SE pidada ühtlasi tulekahju kustutamise eelnõuks. Enne oleks pidanud tegema registri puhtaks nn fantoomsõidukitest ja autodest, mis enam ammu ei sõida. Ja alles seejärel oleks tekkinud teoreetiline alus ülejäänutele automaksu kehtestamiseks. Nüüd aga, kuna valitsusel oli kiire eelarveaukude lappimisega, on tekitamisel juriidilis-administratiivne sasipundar. Teisisõnu, asju aetakse tagurpidi.
Eesti vanasõiduki entusiastidele terendab maksust pääsemiseks muidugi lihtne väljapääs: viia oma kollektsioonid näiteks Soome registrisse. Riiki, kus vaatamata karmile automaksule vanatehnikat siiski ei maksustada. Anekdootne on siinjuures, et üle 50 aastase sõiduki või selle olulise osa Eestist välja müümiseks on tarvis kultuuriministeeriumi luba, sest tegemist on justnagu ajaloopärandiga. Sellesama sõiduki või selle osa saab aga tuimalt, ilma ühegi instantsi kooskõlastuseta lihtsalt Kuusakoskisse vanarauda saata.
Kõige selle taustal, pääsemaks sundettenäitamise kohustusest võimudele ja kaasnevast maksust, tekibki kiusatus oma projektiautod või niisama nostalgilised vanaautod küüni heinte alla peita nagu 1940ndatel, kui uus võim omandi vastu võimsa rünnaku korraldas. Kindlasti koguvad valimistel suure hulga hääli erakonnad, kes kõige selle tagasi keeravad või mõistuspärasesse rööpasse suunavad.
Kõige krooniks on tahetud maksustada ka ärandatud autod, mida politsei taga otsib. Teisisõnu, kogu selle aja eest, mil auto ärandamise osas on menetlus avatud, peaks omanik täie rauaga automaksu maksma. Tõsi, see absurdsus on lubatud siiski ära muuta.
Samamoodi mõjub halva naljana, et ajal, mil mitmed näitlejad kärbete tõttu kurjalt sõna võtavad, peaks kultuuriministeerium hakkama otsima raha automuuseumite või -kollektsioonide pidajatele. Automaksu hüvitamiseks. Rahandusministeerium on sellest nimelt käed puhtaks pesnud.
Niisiis kokkuvõtteks inimestele, kel mõni autovana hoovikaunistuse, laste mängupaiga või hobiasjana. Edaspidi peate selle ametnikele ette näitama ja vähemalt 50 eurot aastamaksu maksma. Alternatiiv on vanarauda saatmine või 800 eurone trahvikviitung. Veel ühte, ajaloost tuntud varianti on eelpool juba mainitud.
Meenutamiseks ja kokkuvõtteks
12. juunil 2024 võttis Riigikogu vastu mootorsõidukimaksu seaduse. Selle kohaselt tuleb alates 2025. aastast tasuda nii iga-aastast mootorsõidukimaksu kui ka ühekordset registreerimistasu. Riik loodab uue seadusega suurendada tulusid 200-230 miljoni euro võrra aastas.
Mootorsõidukimaksu tuleb esialgu maksta üksnes liiklusregistris registreeritud mootorsõiduki pealt. Alates 2027. aasta 1. jaanuarist lähevad maksu alla ka liiklusregistrist ajutiselt kustutatud või peatatud registrikandega mootorsõidukid. Need sõidukid, mida pole registris, aga mis füüsiliselt ikkagi kusagil alles, muutuvad sisuliselt illegaalseteks.
Uued Riigikogu valimised on märtsis 2027.
Virkko Lepassalu